Homme ma niikuinii ei blogita....

.... uskumatu asi on teoks saanud.... 1.01.2012 kell 00:15 saab täis 1 aasta sellest kui ilma mööndusteta tegin oma viimase sigareti. Tubli olen :)

Tegelikult just mu tuttav viskas nalja, et trenni vahele tuleb ikka paar suitsu teha :) ja ilmselt sellest sõltuvalt nägin kohe öösel und et tegin suitsu ja mõtlesin, et no mis seal on, et teen paar tükki ja siis koju minnes enam ei tee. Ise pärast unenäos kojuminekut peksin ennast mõttes, et krdi napakas, mida sa konitad, sa ju tead, et sealt algab tagasitee samasuguse pakk päevas sõltuvuseni. Ärkasin üles ja esimese hetkega ei saanud arugi, et suitsetanud olin unes. Tuju oli täiesti nullis ja olin enda peale vihane, et olen ikka lammas küll.
Ja siis sain aru, et ähhääää tegelikkuses oli kogu suitsetamine unenägu ja ma ei ole astunud tavalisse mahajätjate ämbrisse, et siin suitsetan ja tulevikus enam ei tee :))

Igastahes juhhuuuu :) ilusat aastalõppu mulle ja neile kes blogi lugema juhtuvad ja imelilusat 2012ndat aastat!

2.12.2011

Un-freakin-believable....
Algab 12nes kuu. Ja juba 30ndal päeval peale tänast saan tähistada aasta möödumist oma viimasest suitsust... on ikka lennanud see aeg :)
Ja täna öösel nägin unes, et ma suitsetan. Ja see ei meeldinud mulle...
Aga muidu, elu on lill ja suitsuvaba edasi...

Hähhäää

Ja ongi täis saanud kümnes kuu ja homme algab üheteistkümnes. Märkamatult on see aeg möödunud.

Ja kui varem mul siiski vahel mõte jooksis selleni, et kas ma tõesti enam ei tee ühtegi suitsu... ja siis meenus meeldiv mälupilt suitsetamisest kui tegevusest ja ajaviitmise võimalusest (ma tean küll et tundub tobedana) - siis hetkel on lugu nii, et ma jõudes mõttega sinnani, et kas ma tõesti kunagi enam ei suitseta, lihtsalt nendin, et ilmselt mitte, ega ma ju seetõttu millestki ilma ei jää. Mulle tundub, et see on mingi uus samm mahajätmises - et ma isegi ei mõtle suitsetamise ajale selliselt, nagu suitsetamise võimalus oleks olnud midagi positiivset ja priviligeeritut. See oli tegevus, mis ei olnud kasulik, jättis ebameeldiva lõhna riietele ning tekitades ka paha hingeõhku. Kusjuures, suitsuhais lämmatab mind. See ei ole demonstratiivne "väkk mis suitsuhais, mis te siin suitsetate" köha - vaid reaalselt ma ei saa väljapahvitud suitsu sees hingata hästi...

Ülehomme algab kümnes kuu peale mahajätmist

... ja järjest raskem on mul leida mida siia blogisse kirjutada - eufooriatunne on kadunud, et jee sain hakkama, väikesed rõõmud on ka avastatud. Oot valetan. Täna hommikul avastasin, et mu hambad on vist valgemaks läinud. Aga äkki ei ole ka :)
Igastahes hetkel teeb mulle rõõmu see kui keegi taasavastab, et ma ikka ei suitseta. Et siis meenub, et see on väärt saavutus, et olen suitsetamisest loobunud.  Noh ja see kui keegi kurdab et nii paha ja raske - siis rõõmustan, et juhhuuuu ma ei pidanud piinlema ja elu on lill!

9 kuud

... tegelikult on viimased 3 kuud olnud igasuguste toimetuste poolest väga kiire ja sellega on seondunud ka päris palju negatiivset ja vaidlemist ja kaklemist. Igastahes, mul ei tulnud isegi pähe et vanasti oleks tahtnud suitsu teha sellistest olukordades. On see uus tase :) ma arvan küll !!! Igastahes 9 edukat kuud möödas ja ei suitsu haisuga :))

Märkamatult on täis saanud ka 8-s kuu...

... ja isegi mu skeptilisemad tuttavad või sõbrad usuvad, et ma vast seekord olengi hakkama saanud.
Et ma ei suitsetagi, mu kaassuitsetajad on küsinud, et kuidas ma suutsin ja miks - ja mul ei olegi ühtegi põhjust nagu suur armastus või rasedus või mõni haigus või miski muu, mis ühele paadunud suitsetajale võiks kvalifitseeruda põhjusena.
Mõned tuttavad siiski pakuvad mulle igakord suitsu kui kokku saame ja ma iga kord olen keeldunud - siis vaadatakse suurte silmadega, et oi sa ikka veel ei suitseta. On ka neid kes kadestavad, et kuidas sa suutsid maha jätta ja et ma tahan ka maha jätta aga et ma ikka ei suuda. No algul ma sellistele üritasin selgitada, et tead nii tore, et leiad ühte või teist positiivset igasugustes asjades - aga mulle hakkas järjest rohkem tunduma ja nüüdseks tundub 100%, et põhjus miks need inimesed tol eluhetkel suitsetamist maha ei suuda jätta on see, et nad ei süvene sellesse - et mis asi on suitsetamine ega sellesse, et mis see täpselt on miks nad maha jätta tahavad.  Nüüdseks piirdun tagasihoidliku vastusega, et selleks tuleb ise tahta maha jätta. Ja alles siis on tõenäosus, et asi õnnestub. No ja kui keegi koogib edasi, siis räägin positiivsetest asjadest mis maha jätmisega kaasnevad ja sellest mis mind läbi nende kaheksa kuu on motiveerinud.

Viimase aja positiivus on see, et ostsin uue auto ja see ei haise suitsu järele enam :)) superluxlahe!

Esimene poolaasta....

... ongi möödas. Ja tegelikult erilisi vaimustushüüdeid see mus enam ei tekita. Mittesuitsetamine tundub minu jaoks samasugune rutiin nagu enne suitsetamine oli. Ja suitsetamist ma ju ei tähistanud - hetkel ei suuda ma tegelikult enam mingit eufooriat tunda ka selle üle et ma ei suitseta.
Loomulikult ma ei suitseta, ma olen ju mittesuitsetaja :)
Aga ikka on tore kui keegi mu tutvusringkonnast mult suitsu küsib ja siis saades mult vastuse, et kuule ma ei suitseta enam ammu, kulmub pealaele tõstab imestusest :) Aga jah, meel on mul endiselt kindel ja elu lill!

Hakkan vanemaks saama...

... ja just praegu tuli meelde, et ma eelmine aasta oma sünnipäeval (ei sõbrad, see ei ole täna) mõtlesin, et nii lahe oleks kui ma suudaksin suitsetamise maha jätta ja järgmine aasta samal ajal mittesuitsetaja olla.
Ja siis itsitasin ise õelalt oma mõtte peale omamata väga konkreetset plaanigi suitsust loobuda. Ja ometi tundub, et asi mida ma ilmvõimatuks pidasin on siiski teoks saanud.
Ja ma päris hästi ei suudagi aru saada, et millest muust ma peale tegevussõltuvuse üldse sõltuvuses olin. Sest käed pole mul kordagi värisenud kui suitsust olen mõelnud, ka ei ole mul olnud mingeid higistamishoogusid ega mitte miskit muud. On olnud ainult mõtted et mingi tegevuse juurde sobis suits jubehästi.

Et ilusat esimest täiesti suitsuvaba eluaasta algust üle pika pika aja :)!

5 kuud!

Tänaseks olen kimumata püsinud 5 kuud - täiesti uskumatu. Ja ei olegi mitte midagi hirmsat! Lahedus igaljuhul :)

Kah omamoodi saavutus

.... eile istusin tund aega lihtsalt niisama söögita ja joogita ning vestlesin näost näkku inimesega kes suitsetas ühe suitsu teise järel. Nagu mina varem. Mind see ei häirinud. Varem oleks taoline olukord olnud vääääga raske taluda - ilmselt oleksin silmadega tõmmatavaid suitse õginud ja siis alla andnud ning ise ka ühe koni kimunud. Praegu ma isegi ei märganud isutada - vestelda oli tore ka ilma selleta et koni hambus oleks....

Juhhuuu!

4 kuud ja 18 päeva

...ma tegelikult ka ei oleks uskunud, et ma sellise asjaga hakkama saan. Ükspäev meenutasin aega mil unistasin, et suudaksin suitsetamise maha jätta. Juba üks päev ilma suitsuta tundus mulle piisavalt teostamatuna. Ja mis siin tegelikult teostamatut on? Mitte midagi - sa lihtsalt ei tee suitsu.
Kui võtta et olen varsti 5 kuud ilma suitsuta olnud - mis võttes mu suitsetajastaaži arvesse on piisavalt lühike aeg - ja ma isegi ei mäleta enam millised olid mul rutiinid tegelikult s.t millise tegevusega kaasnes soov tegevuse ajal või selle järgselt suitsu teha. Ma tõesti enam ei mäleta - ma tean, et neid oli palju - aga peale söögijärgse ning napsutamisega kaasneva suitsu ma ei mäleta enam.
Ma mäletan ainult seda, et vaadates koerte treeninguid või viibides värskes õhus, tundus nii kummaline, et ma seisan ja vaatan näiteks mingit treeningut ja samal ajal ei söö, joo ega tõmba mitte midagi.
Et lihtsalt kuidagi jube kummaline on kui kergesti meie rutiinid tekivad ning kui kiirest nad ununevad....

4/12 s.o 1/3 aastast suitsuta läbitud...

tatadadaaaa
tatadadaaaa ... attensione attensione - suitsuta on vastu peetud 4 kuud.
Ja tore on see, et tegelikult see nädalavahetusel sain uut motivatsiooni, kui mu tuttavad ühel massiüritusel kordamööda küsisid et oi - sa oled suitsetamise maha jätnud :) ? Tundsin jälle et olen millegi heaga hakkama saanud ja see, et seda märgatakse saab ju tähendada ainult seda et tegemist on millegi märkimisväärsega :) kas pole?!

Kui nüüd veel tali taevast kaoks ja päike soojendama hakkaks oleks elu puhas meelakkumine ;)

Ma....

... olen endiselt enda poolt valitud tee ja otsusega rahul ning enamasti ei tunne ma endiselt mingit vajadust suitsu järele. Või noh õigemini ma ei tunne vajadust üldse AGA mingi osa minust teatud ajahetkel tunneb ära need momendid, kus suitsu tõmbamine oleks mõnus ja nauditav tegevus.

Eelpool tõin näiteks sünnipäeva metsas. Eile tulin suhteliselt hilja trennist ja võtsin oma Gin Long Drinki purgi ja läksin aeda. Oli juba hämar ja samas mõnusalt mittekülm. Istusin terrassil olevale päevitustoolile, avasin kššššššššššššššššš-ga oma purgi ja kuulasin linde ja vaatasin kuidas mu koer oma mänguasjaga mängib. Ja siis tundsin, et mmmmmmmm see oleks mõnus hetk ühe suitsu tegemiseks...kui varem läks selline mõte alati üle suhteliselt kiirest ja kategooriliselt - noh näiteks et, väkk aga suitsetamine oli ikka nii vastik, kallis ja ebatervislik tegevus siis nüüd on mu pähe ka hüpanud mõte, et aga no ma ju ei suitseta enam - et see üks sigarett selles hetkes oleks ideaalne ja siis ma võin ju mittesuitsetamist jätkata. Hea nali eks? Ärge kartke, ma ei ole veel jõudnud selleni, et seda mõtet tõsiselt ellu viia aga ohumärk on see minu jaoks ikka. Et ma arvan, et mul oleks suht kerge see suits just sellepärast siiski teha, et mahajätmine siiani on nii valutu olnud ja samas 3 kuud ja 27,5 päeva täiesti eranditult edukas. Et no teen ühe suitsu ja siis olen edukas mittesuitsetaja edasi?
Aga hetkel on siiski alati jäänud peale mõte et krt küll, kes ütleb, et ma selle mahajätmisega teistkordselt sama edukalt suudan jätkata? Kõik need mõtted jooksevad läbi murdosa sekundi jooksul - aga ikkagi jooksevad.... et olen tubli edasi :) aga siis teadmiseks, et ka mul nats vahel kurje mõtteid käib. Õnneks on need endiselt uitmõtted - varem ei olnud ka neid ja see teeb veidi murelikuks. Samas ma tean, et suvi on toomas palju energiat ja positiivsust ja ma ei kavatse konidega seda suve rikkuda.

Aga neile kes loevad mu blogi - ilusat päikeselist kevadet ja palju häid mõtteid teile !

Möödas on kohe kohe esimene kvartal

... olen siin kirjutanud, et viimased poolteist kuud olen elanud suure stressi all - aga et suitsetama pole hakanud ja et selle kõrval mida kogesin ei näe ma eriti variante, mis võiks olla nii suur stress, et suitsetamine võiks aidata või oleks arusaadav kergendus...

Nüüdseks on õnneks kõik ootamised saanud toredad ja positiivsed lahendused ja saan kevadest rõõmu tunda...
Samas ei saa ma eitada - viimase 6 nädala jooksul mõtlesin ma korduvalt, et kui teeks 1 suitsu, siis läheks kergemaks. Aga alati aitas see kui mõtlesin, et OK panen selle koni ette - kuidas see mu olukorda kergendab - järeldused:

MIINUSED
- ta mõjub organismile halvasti
- ta võib sõltuvuse uuesti kinnistada, ning ma ei pruugi leida endas seda jõudu, et uuesti mittesuitsetajaks hakata - mis tähendab, et hakkan ise endale uuesti soodumust igasugusteks tervisehädadeks sisse kimuma...
- kui ka kõik lõpeb hästi, siis olen peale tulemuste teadasaamist uuesti suitsetaja
- raha hakkab rohkem minema
- piinlik saab olema oma pere ja enda ees, et mingi närvipinge pärast sellise idiootse tegevusega rikun ära kõik mis juba saavutatud.
- riided hakkavad jälle haisema
- hambad hakkavad jälle kollasemaks minema
- suhu tekib hommikuti jälle see jube maitse.

PLUSSID
- ma saan koni tõmmata...

Otsus oli kerge, ütleme siis nii :)
Igastahes, täna ma tähistan ja kaifin kevadet ja rõõmustan et ma alla ei andnud. Ükskõik mis, aga olen kindel et vähe on elus asju, mis mu suitsu kallale tagasi suudaks ajada :))))
WEEEEEE!!!!!!!

Kvartal :) !!!

Täna, märtsi viimasel päeval täitub siis esimene suitsuvaba kvartal :) Olen rahul ja õnnelik ja soovin endale jälle õnne - kaugel see aasta täituminegi on :))

Cat on a hot tin roof....

Nonii nüüd on lugu selline, et olen poolteist nädalat närveldanud suht põhjapanevate asjade üle, ja umbes samapalju on veel jäänud - võib-olla kunagi kirjutan siia põhjustest täpsemalt, kasvõi lihtsalt selleks, et kellegi eneseõigustusele teemal miks ta endale ühe suitsu lubas vesi peale tõmmata :) heas mõttes.
Igastahes sõltumata närveldamisest ja suitsude käeulatuses olemisest ei ole ma kätt suitsu järele sirutanud - ega isegi selle peale mõtelnud.

Uskuge mind - kui tahe on olemas ja kaifite suitsuvaba elamist-olemist päriselt mitte teistele esinedes, siis ka kriisihetked elus ei kõiguta teie otsust mitte suitsetada. Suitsuvaba elu on KAIF - homme on minu esimene kord lennata nii, et ma ei mõtle lennukis juba startimisel maandumisest ning ei stressa juba ette, et tundide kaupa suitsu teha ei saa. Cheers!

Ulmeliselt lendab aeg...

...loen erinevatest blogidest ja lehekülgedelt inimeste jutte sellest, kuidas neil mahajätmine läheb. Ei ole ise viitsinud täpsemalt uurida, aga osad kasutavad sellist asja nagu e-sigaret. Ma ei saa tegelikult aru, et mis selle sigareti mõte on - nagu ma eelpool olen kirjutanud, siis tegelikult on ju sõltuvus tegevuse järgi s.t elad suitsetamisest suitsetamiseni - vahet pole ju  kas suitsetad nikotiiniga koni või e-sigaretti isu järgmise järele tuleb ikka ja oma rutiinist sa niimoodi ju välja ei saa - et ainus mis on on see, et solk mida sisse imed ei ole mitte nikotiin vaid mingi muu mögin?
Käisin sõbrannaga lõunal eelmine nädal, olime söönud mõnuga ja rahulikult.... mina tellisin veel magustoidu ja tee ja kaifisin seda. Ja vestlesime maast ja ilmast :) ja siis läksime välja autode juurde... ja siis vaatasin kuidas ta oma kotis peale uksest väljumist sobrama hakkas, ja suitsupaki välja võttis :)) siis tuli mul meelde, et peale kõhutäit sööki pidi ju suitsetama 1 koni või lausa kaks. Sõltuvalt siis toidu portsust ...Kummaline, ma isegi ei mäletanud, et minul oli sama rituaal kui suitsetaja olin, meelde tuli see alles siis kui kõrvalt nägin...huvitav mida ma veel olen unustanud rituaalidest?

Oli üks hetk

... nojah, kui keegi suitsetamist mahajätjatest on mu blogi lugenud ja kadestanud, et kuidas tal nii kerge on - siis see postitus on teile :) kõik on endiselt kerge ja piinadevaba aga laupäeval oli üks hetk..

Viibisin oma hea tuttava 40ndal juubelil, mis toimus Lahemaa looduspargis - püstkojas oli lõke ja lõkkel kees pada supiga. Muud toidud olid väljas laudade peal ja dress-code oli suusapüksid :D
Ja seal kuskil 23 paiku õhtul kui vaatasin üht meest kes istus kännu peal ja suitsetas, tekkis mul korraks äratundmine ja silme ette mälupilt sellest kuidas mulle meeldis ka vahel pidudel (eriti vabas looduses) maha istuda ja suitsetades inimesi jälgida.

Noh ja siis läks see mälupilt üle ja piinavat hetke ei tekkinud :)) OTSE LOOMULIKULT POLE MA ENDISELT SUITSETANUD... :)

Kui ma oleksin ärinaine....

.... siis ma kindlasti ei hakkaks kindlasti mitte palgatavaid töötajaid selle alusel diskrimineerima, aga ma päris kindlasti teeks reegli, et kliendiga näost näkku suhtlevatel klienditeenindajatel tuleb oma suitsupausilt tulles kindlasti vahetada riideid, pesta hambaid jne... kõik, et klient ei tunneks RÄMEDAT tubakahaisu teenindaja juures kes talle riidetarbeid ulatab...
Täna oli üldse tänavatel meeletult suitsetajaid ja suitsuhaisu... tõsiselt see ei ole mõeldud nii teema pastakast välja imemise mõttes -   tegelikult ka, asi algas hommikul tööhoonesse sisenedes, kui mõlema sisskäigu ees kimus 2 konitajat. Jätkus kaubanduskeskuse mitteodava pesupoe külastusega - olgem ausad et kui suitsu järgi lehkav teenindaja ulatab sulle lumivalge pesutüki - siis automaatselt tundub, et see pesutükk muutub räpaseks. Võimalik, et see on ainult minu kui endise suitsetaja kompleks - sest ma mäletan suurepäraselt et kui hästi see hais ikka riiete külge jäi. Ja oioioioi kui hästi ma suitsuhaisu ka ära tunnen - ükskõik kui õrn see ei ole. Superwoman you know :) tahad ka superwoman olla? Jäta konid ära ...
Sellised väikesed kontemplatsioonid siis peale järjekordset 0-päeva.

2 kuud möödas niikuiniuhti :)

Täna täitub teine kuu, täiesti uskumatu kui kiiresti see aeg on läinud, pole ma eriti tajunudki et miskit oleks minu elus teistmoodi. Välja arvatud see, et nädalavahetusel käisin Otepääl - väga ilusas vaikses ja looduskaunis kohas... esimene kaif oli see, et sõites mitteisikliku autoga ei tundnud ma vajadust suitsupeatuste järele (oma autos oleksin ilmselt teekonna jooksul ära kimunud oma veerand pakki suitse) ja teiseks olles looduse keskel saunas ei tekkinud mul enam probleeme, et kuhu konid panna või kuhu tuhk raputada nagu tavaliselt... ja see on uskumatult vabastav tunne - et sa ei sõida ja ei arvesta oma päeva suitsust suitsuni - vaid sa sõidad Tallinnast Otepääle ühe jutiga, kuulad raadiot ja mõtled oma mõtteid ning seoses sellega et sa ei sõida oma järgmise suitsu poole märkad ka kiiruskaameraid poole kergemini :)

Kusjuures 2 õudusunenägu viimastest öödest - olen oma unedes järsku märganud, et ma suitsetan... ja mul ei ole aimugi kuidas see suits mu kätte sai või miks ma ta põlema panin. Aga ma tean et ma ei ole seal kordagi nautinud seda suitsu - vaid pigem olen olnud südamest õnnetu, et miks ometi ma nii edukalt alanud mahajätmise katsele veel peale olen tõmmanud, ja et kus krt see koni mulle näppu sattus. Sellest ma järeldan, et õnneks ei ole need unenäod põhjustatud mitte igatsusest suitsu järele :)) ja see on minu jaoks väga oluline...

Igastahes varsti saan loodetavasti tähistada esimest suitsuvaba kvartalit üle 3 kuu

Läheneb veebruari lõpp...

... aga enne seda vabariigi aastapäev. Mina veedan pingviiniparaadist osa ajast ilmselt trennis ja veebruari viimasel päeval mõtlen miskit lahedat välja et ennast teise kuu täitumise puhul premeerida :)
Varsti tööpäev läbi ja siis saab koju..

Väikesed lapsed...

.. täna käisin varajasel lõunal oma pikaaegase sõbrannaga... ja veel üks tore asi... kui olin suitsetaja, siis ma tihti ei tahtnud laste ligi minna, sest olin kindel et nad tunnevad minu juures suitsulõhna ja neile ei meeldi see. Katsuda ma neid ka väga ei tahtnud samal põhjusel et miks üks väike beebi peaks minu käte küljest seda lõhna sisse hingama. Täna võtsin pisikese (noh tegelt siukese suure armsa väikese) A mõnuga sülle ja nunnutasin teda :) kartmata, et ta samal ajal ise teises vastikustunnet tekitan :)) mõnus oli ja tundus, et kui A lõpuks nutma hakkas, siis mitte sellepärast et ma nagu tökat lõhnasin.... kaiff kas pole :))

0-naine endiselt :))

Lõpuks ometi...

... tundub, et pinged mu elus hakkavad vähemalt natukeseks taanduma, paljud muresid tekitavad asjaolud hakkavad taanduma ja mulle tundub, et suudan jälle siiralt rõõmustada ja mitte mingeid koledaid mõtteid mõlgutada...
Ja ka nende paari nädala jooksul, kus igapäevaselt erinevate asjade pärast muretsema olin sunnitud ja kus üks kole uudis tuli teise järgi - ei mõelnud ma kordagi, et ma tahaksin suitsu teha. Õigupoolest ei mõtle ma suitsetamisele eriti üldse, ei ole minu jaoks eriti suur number enam see, et ma ei suitseta. Aeg ajalt panen tähele mõnusaid väikeseid mittesuitsetamisega seotud detaile ja siis leian neist rõõmu. Näiteks nädalavahetusel käisin oma emaga kinos. Ema on suitsetaja. Ja ülimõnus oli vaadata filmi mõtlemata sellele kui palju parem oleks filmi vaadata kui samal ajal saaks suitsu teha, või ilma, et peaks mõtlema et saaks film juba läbi, tahaks ilgelt ühte suitsu. Väljudes kinost ootas meid 15 kraadine pakane - ja jõudes garaažini ma rõõmustasin, et juhhuuu saab sooja autosse, aga samal ajal ilmselt mu ema hüppas hinges rõõmust, et juhhuuu ongi sobivalt väikese tuulega koht, kus suitsu saab teha. Ja ta oli nõus garaaži ees suitsetama niikaua kui auto garaažist välja ajasin - s.o umbes 1 minut. Siis viskas ta koni ära ja istus autosse. Ma tõesti mõistan tema sellekohaseid valikuid, aga ma olen üliõnnelik, et mind need väikesed kuradid enam ei vaeva.
Ma kirjutasin, et ise ma ei mõtle enam oma mittesuitsetaja staatusele igapäevaselt ning et see, et olen mitte suitsetaja ei ole minu jaoks enam asi mida igapäevaselt märgata.
Samas ilmselt kõrvaltvaatajale miskitpidi tundub see väga erilise saavutusena, sest minu tuttavad on mult küsinud, et oi sa oled jätkanud mittesuitsetajana. Noh, eks ma tean ju väga hästi millise skepsisega suhtutakse uue aasta lubadustesse - olgu see siis tervislik toitumine, sportimine, kaalu langetamine või suitsetamise mahajätmine... aga tegelikult on ju esimene jaanuar lihtsalt kuupäev, samasugune nagu 17 mai või 25 oktoober... lihtsalt minu mahajätmise plaani jaoks oli see 01.01 sobivalt lähedal :)

See on vist mingi kõrvalnäht...

... varajasemates postitustes olen pühalikult lubanud, et sõltumata enda suitsetamise mahajätmisest, ei hakka ma teistele sellekohaseid küsimusi  ega üleskutseid tegema, rääkimata siis suitsetamise kui tegevuse taunimisest...

Igastahes eile õhtul sattusin msn-s vestlema oma hea sõbrannaga, kes just laekus kaugelt reisilt - ja mingi 16 korda sain napilt sõnasabast kinni, et mitte küsida, et kuidas sul lood on, sa ei ole mõelnud ikka maha jätta... kusjuures ma ei mõelnud seda kordagi halvustavalt ega kritiseerivalt, pigem see tundub hetkel minu jaoks nii loomulik, et kõik suitsetajad kindlasti tahavad maha jätta... tegelikult tahaks, et ka teised suudaks kogeda seda positiivset emotsiooni, mis inimest valdab, kui ta on suutnud maha jätta ühe sõltuvust tekitava ebatervisliku harjumuse...ja seda ilma eriliste piinlemisteta... Aga enamus suitsetajaid ju tegelikult ei taha maha jätta - sest kui nad tõesti tahaks ja omaks selleks motivatsiooni, siis nad oleksid juba maha jätnud... õnneks suutsin mitte küsida, ja ka mitte oma emale kes peale suitsetamist mu autosse istus ei teinud ma märkust, et ta haiseb suitsu järgi ikka väga väga. See on nende elu ja nende valikud, ja hoolimata kõige parematest kavatsustest ei ole mõtet nende suitsetamise kallal nokkida...aga jah oma verbaalset kõhulahtisust teemal oi kui tore on mahajätmine pean ma ilmselgelt piirama tuttavatega vesteledes :)) muidu muutun neile oma targutamisega veel vastikuks...

Lõpuks käisin kaalu peal ära...

... nagu ennustasin oma riiete pealt, siis vähemalt esimese kuuga ei ole mul peale mahajätmist kaalu juurde tulnud.... mis muidugi ei tähenda, et ma niipea tahaksin uuesti kaalu peale ronida :) sest numbrid on kõike muud kui rõõmustavad  - AGA luban pühalikult, et märtsi algul käin korra veel kaalu pealt läbi :)

Aga olemisest elamisest - pean ütlema, et see mahajätmine on endiselt uskumatult kerge - mittemingit isu. Ma isegi ei mõtle sellest, et kunagi suitsetasin, või et hirmus isu oleks. Kuigi mul on majapidamises inimene kes suitsetab, kuigi tema suitsud on koguaeg saadaval, kuigi viimased 2 nädalat on minu jaoks olnud ülistressirikkad ja seda mitte heas mõttes...

Nüüd said siis mu maha jätmisest teada ka meie firma juht, kes varem alati mõne laheda konikommentaari mu suunas viskas - ükspäev ka siin viskas mingi kommetaari teemal, et lähed jälle välja kimuma (kusjuures üldse mitte õelalt) - just sel hetkel otsustasin, et annan talle ka teada, et ma ei ole üle kuu aja suitsu teinud. Ta oli nii rõõmus, et lõpuks ometi on tema nokkimine vilja kandnud. Lõpuks jõudsime siiski arusaamale, et tema ilkumisel ja minupoolsel suitsetamise mahajätmisel on 0% seost :)))

Kummaline...

... aga suitsetavate inimeste konidest tulev lõhn on mulle vastikuks muutunud... ma tegelikult natuke eeldasin, oma tuttavate näitel kes on edukalt suitsetamise maha jätnud, et ma hakkan nautime suitsetajate seltskonda ja suitsuhaisu. Aga ei - vastik ja häiriv on...sellega seoses meenusid mulle emotsioonid, mida tundsin seoses tänaval kõndivate ja suitsetavate inimestega (pean tunnistama, et vahest olin ma ise samasugune, oma kaitseks aga saan öelda, et reeglina suitsetasin ma tänaval kõndides ainult siis kui koeraga jalutamas käisin - tavaliselt siis rahulik vaiksel tänaval ja ajal mil seal vägapalju inimesi ei olnud) - sigaebameeldiv on kui sulle konihaisu näkku puhutakse... isegi kui seda tehakse tahtmatult, s.t kui tuul suitsuhaisu sinu poole toob. Olles ise suitsetaja mind see niiväga ei häirinud, aga nüüd hakkab juba päris korralikult närvidele käima, samamoodi nagu poeuste kõrval suitsetavad inimesed...

Igastahes, edulugu hetkel jätkub, aasta 2011 kimutud konide arv on endiselt 0 :)

Roller-coaster nädalavahetus...

..emotsionaalselt olen hetkel kurnatud ja füüsiliselt pisut väsinud... aga katsun oma blogisse mitte liialt suurt vahet sisse jätta.
Ootamatult tõi see nädalavahetus mulle lisaks nn road-tripile suitsetajate seltskonnas ka muid proovikivisid - rõõmsalt alanud nädalavahetus sai suhteliselt kurva lõpu, mis minule tõi meelde tunded ja emotsioonid mis mind pisut rohkem kui aasta tagasi piinasid. Suits oli alati selline turvaline tegevus, mille kohta sai endale kinnitada, et see aitab rahuneda ja pinget välja elada...
Ehk siis kokkuvõttes, suitsetajad meie reisiseltskonnas ei suutnud mind kiusatusse viia ja ka emotsionaalselt keeruline hetk ei pannud mind isegi kaaluma et suitsu teha. Nii et veel üks murdepunkt läbitud. Jee mulle. Lähen magama.

Isegi haigus rabab teisiti...

... olen külma saanud. Teen kodust tööd ja tunnetan kogu kehaga kui teistmoodi haiguse põdemine on. Tegellikult ei vaeva mind mittemiskit hullu, kõigest nohu... AGA ma ei köhi absoluutselt - köhimine oli asi, mis varem alati kaasnes nohuga või ükskõik millise tõbisema olekuga. Hetkel tarbin lihtsalt kuuma teed meega ja nuuskan. Nina on suur ja punane ja kole nagu kartul, mis kipitab - aga mingit hingetukstegevat köha ma ei taju... ehk siis huvitav, kas see on ka maha jätmisest või on see lihtsalt sellist tüüpi külmetus... no kui see on ainult külmetus, siis see on küll esimest korda 11 aasta jooksul kui sellega ei kaasne köha...

Hetkel

.. laekusin trennist... sai saunas istutud ja Bodyshopi Rainforrest sampooni ja  balsamiga pead kasitud, Palmolive'i duššigeeliga ülejäänud rokk kehalt koos saunas lahti higistatud surnud nahaepiteelidega maha kraabitud, siis väike kreemitus ja kodutee võis alata.. ülilahe on see, et ma endiselt just neid lõhnasid tunnen.
Varem käis asi nii:

Enne trenni autos 1 koni, trenni jõudes sõltuvalt ajavarust igaks juhuks ka üks suits, ees ootas ju tervelt 90 minutit suitsuta veedetud aega...kui trenni tehtud ja juuksed pestud ja kuivatatud ja kammitud ja ennast üleni ära kreemitatud siis järgnes ilmtingimata suits maja ees enne autosse istumist ja vahel ka autos koju sõites teine kohe järele. Tulemus, värske suitsuhais autos, kätel ja värskelt pestud juustes. Koju laekusin haisedes nagu koni, ja polnud mingit vahet, et olin just lõhnanud puhtusest ja ilutoodetest :)

Igastahes ülim kaif on. OK, tegelt ega ma hetkel väga tubli ei ole selles mõttes, et täna lubasin endale peale trenni ühe jääkülma Saku Originaali, mida hetkel naudin...võrratu tunne on tunda kõiki neid lõhnasid ka tund peale sauna :D mmmmmmmmmmmm mõnnuuuusss.. ja tunne ei ole üldse erinev võrreldes alkoholi mitte tarbinud tundega s.t ei isuta suitsu järele, mida varem alati õlle või gini kõrvale tõmbama pidin.

Kusjuures mõtlesin täna oma värskeltpestud juuste lõhna kaifides sellest, millised olid mu suitsetamisharjumused.  Panen keskmise päeva kirja valusalt ausalt, aga neile kes suitsetavad tuli mul tegelikult sellega seoses üks moodus meelde, mis võib olla on abiks suitsetamise vähendamisel kui mitte maha jätmisel. Suitsetage siis kui teil on aeg oma koni nautida, s.t ärge tehke seda kellegagi vaieldes, telefonis rääkides, autoga sõites ( no OK autoga sõites võib, kui sõidad ja kuulad mõnusalt rahustavat muusikat - tangot või klassikat vms) - kiiruga kimutud ja poolepealt minema visatud konid ei rahulda ju koninälga ja ainus mida sellega saavutada on see, et üsna pea teete järgmise pooliku koni kiirkimumise...

Ühesõnaga minu keskmine päev oli selline, peale 10 aastat suitsetamist:

1.Ärkasin, jõin hommikukohvi, sõin paar võileiba, andsin koerale süüa
2. Kallasin teise kruusi kohvi, võtsin koni ja läksin aeda seda kimuma, ise samal ajal oma muru miinidest puhastades ja eriti kimumisele kui tegevusele tähelepanu pöörates. Ilmselt seetõttu järgmise koni vajadus tekkiski nii ruttu kui  tekkis - ehk siis tegevus 3
3. Autosse, koni ette ja tööle. Autos tehtud koni oli esimene mida tegelt nautisin.
4. Laekumine tööle, ja sõltuvalt ajast, võimalik, et veel üks kiirkoni enne tööle kontorisse minekut.
Nüüdseks on kell saanud 9:00 - manustatud konide arv 3 (v. 4 sõltuvalt kas linnas on tööle sõites ummik või mitte) - neist konisid mida olen nautinud 1 - s.t 2 tükki tõmbasin moe pärast, oma tegevust nautimata.
5. Tööle minek - konide arv keskmiselt 1 tunnis.  Seega päevas olin 17:30 kokku töö juures suituspausidega ära tõmmanud veel 8 koni, ehk siis kell 17:30 kokku tarbitud konide arv 11. S.t üle poole paki. Neist naudinguga tõmmatud umbes 3-4. Miks? Enamasti ühendasin konitamise mõne telefonikõnega, ja rääkides telefoniga ei pannud ma tähelegi et samal ajal konitasin, s.t ma ei  rahuldanud ühtegi nikotiini ega tegevusevajadust.
6. Koju minek, tõmmates autos ikka koni ka, kes siis rooli läheb  nii et koni hambus pole.
7 Kodu - õhtusöök, millele loomulikult järgneb koni aias. Praeguseks on kell umbes 18:30 keskmisel tööpäeval ja tarbitud konide arv on suurenenud 13 ni. Pakis on alles 7 koni.
Siit edasi jätkub tööl sisse käidud rütm - koni tunnis.  Ehk siis võttes arvesse, et magama lähen 1 paiku öösel - olen suutnud ära tarbida veel 6 koni. Mis tähendab, et pakki on jäänud üks koni, mille säästan hommikuks, et siis see aias ära teha ja esimese asja hommikul enne tööd bensukasse sõita, et sealt uus pakk osta. Masendav kas pole.... kogu mu päev tiirles selle ümber, et konid pakis ei lõpeks ja et paus kahe koni vahel liialt pikaks ei lähe, isegi kui päevas tarbitud 20st konist nautisin reaalselt umbes 5-t.

Ja kuidas ma alustasin? Ülikooli 3ndal kursusel - olime sõbrantsiga pubis, ostsime oma viimase raha eest kumbki tassi teed. Jõime selle ära, ja rohkem raha polnud, laual vedeles sigaretipakk. Otustasime, et suitsetades ei ole nii imelik pubis edasi istuda... ja sealt läks asi lahti. Kusjuures enne seda jälestasin ma suitsetajaid....

Mmmmmmmmmmmmm mustikalõhnalised juuksed :)))

Tähtpäev

Palju õnne mulle - tänasega kukub esimene kuu, ja puhtsüdamlikult võin kinnitada, et see möödus ilma patustamata :))

Pisut kohatu kuid teeme asjakohaseks.....

Nimelt eile sattusin olukorda, kus varem oleksin kindlasti ära kasutada võimaluse minna ja nautida uksetaga tänaval üks rahulik ja vaikne hetk koos rõvedalt haiseva ja veel rõvedamaltaitsva koniga.... :) mitte et seltskond kehv oleks olnud - vastupidi - seltskond oli vana, hea, tuntud ja läbiproovitud ning sobivaks tunnistatud juba aastaid tagasi...
Eile tegin teoks oma teise uusaastalubaduse - nimelt vajadusel loobuda isiklikest üritustest selle nimel, et kokku saada oma väga heade sõpradega :) noh ja eile siis saimegai M1&K sünnipäeva ettekäändel kokku V, E, M2 & M3ga. Siinkohal ma tahaksin tegelikult teha vaimuka ettekande 4 tunnis sees läbitud teemadest, aga kahjuks jääb see ära, kuna selgus, et sõltumata vananemisest on meis kõigis endiselt alles temperament, suhtlusvajadus ning oskus korraga rääkida, kuulata ja vastata - samal ajal mitte kellegile konkreetsele keskendudes. Keset seda möllu, mille vastu ilmselt ka itaalia ega vene sõpruskonnad oleksid abitud olnud, oleks sobinud üks koni - ja õhtu lõpus keegi emmidest ka mainis, et nüüd oleks hea hetk ... Olen nõus, et hinnates olukorda, oleks üks kõhv olnud oma kohal - ainult et mind ei jäänud see mõte piinama - pigem mõtlesin omaette, et mhmh ja sellega teema minu jaoks lõppes.
Igastahes, niipalju kui ma fikseerisin eilseid teemasid mahtusid sinna:

• kreemid (lastele, mis olid vales purgis ja seetõttu kaaluti kreemi ära viskamist...);
• Tallinna TV, Ets, mädanenud kartulid ja iganenud silmi pööritav ning kaamerameeste poolt haneks tõmmatud nõukaaegse välimusega naisjajakirjanik, kes Hr Linnapead küsitles;
• E plaanid veebruaris, M2 sünna, V süüna S saunas ja sealsed tualetiprobleemid ning nende lahendus
• Erinevad lähenemised lastekasvatuslikele küsimustele paarisuhtes - lastega jooksvad isad, kes jooksmist alustavad valel hetkel; karmi kesta all esinevad üdini softid ja positiivsed emad jne jne
• Surm, haigused ja põlvkondade vahelised erinevused;
• Kuidas viia end üle pika aja kurssi IT maailmaga - ehk K programmide allalaadimise põhimõtted, mis ilmselt paneks kõik ITimehed mõnust oigama, sellist pärli tahaks endalegi haldamiseks :)) (K, no hard feelings?)
• Tartu maraton
• Mingid tasakaalustamise saapad, millel oli brändinimes 2 tähte...
• Milleks lugeda blogisid....

Üldiselt otsast otsani. Ja ma tõesti ei saa edasi anda mida me nendel teemadel vestlesime ja kuhu jõudsime, sest kogu seda arutelu saatis kohati röökivaks muutuvad naerupahvakud, sõbralik ja kohativeidiõel nokkimine... aga üdini nauditav nevertheless.... ja üks mitte vähem nauditav aspekt oli see, et jõudsin koju ilma suitsuhaisuta, ja ka hommikul ei olnud kuidagi tunda et oleks pidutsetud :))))

Kuu hakkab kukkuma...

ja kuigi ta kukub sõna sõnalt alles 31.01.2011, siis võin rahuloluga nentida, et olen läbinud selle kuu sees peaaegu kõik olukorrad, mille puhul ma ei ole päris surmkindel, et ma suitsetama ei kuku - ja ühine nimetaja siinkohal on ohtramat sorti alkoholitarbimisega road tripid suitsetajate seltsis.. Õnneks mul neid tutvusringkonnas eriti ei ole  - aga noh, need proovikivid peaks veebruari esimese poolega ka läbi käidud saama... igastahes homme täitub 4 nädalat, ja tunne on, nagu ma ei oleks kunagi suitsetanud ega näinud selles miskit atraktiivset. Ja mu mõistus tõrgub uskumast, et mul tegelikult ka ei ole ühtegi kiusatust kallal käinud, kus ma oleks kasvõi kaalunud, et kas mitte mahvi võtta, 1 koni küsida vms. Ja seesama mõistus ütleb, et mu valik on olnud ilmselgelt õige - lisaks ütleb mulle seda ka mu kurk. Sest olgem ausad, mu hääl on läinud "puhtamaks" ja veidi kõrgemaks ning kui ma varem ikka vähemalt 5 korda päevas köhatasin ja tavaliselt veel rohkem, siis nüüd ma sisuliselt ei köhata. Esimesed maha jätmise päevad oli küll esimene tegevus peale ärkamist köhatamine, sest muidu oli kummaline hingata, aga nüüd on hingata kergem ja köhima sisuliselt ei aja...
Paljud küsivad mult kehakaalu kohta, ma ei ole kaalule astunud, samas enda arust ei ole mul ka asendusõgimishoogusid tekkinud. Riiete järgi ma ütleks, et kaal on suhteliselt sama. Otsustasin teadlikult, et ma ei hakka kaalule ronima enne kui esimene suurem samm s.t 1 kuu on edukalt lõpetatud. Teisest kuust algab etapp 2 - ehk siis lisandub oma toidusedeli jälgimine. Ehk siis 1.02 saan öelda, kas mu kaal on tõusnud või ei. Hetkel ma väldin kaalu (nagu see mulle muidu ilge sõber oleks) ja keskendun oma tubliduse kaifimisele... :)

21, 22, 23

Mõnes mõttes jälle uus eneseületamine - taas 3 päeva suitsuta möödas. Reede puhul ei ole selles mitte miskit erilist - töölt koju, siis koera treenima ja ei olnudki nagu hetke kus suitsetamine oleks kiusatuseks võinud muutuda.
Aga laupäev ja pühapäev möödusid mul seekord kodus vaikselt nokitsedes - lund rookides, pesu pestes jne. Üldiselt sellises rütmis kus ma vanasti näiteks kahe tüütu tegevuse vahel oleksin kindlasti suitsu või paar teinud. Muidugi on juba mul ka üksjagu nädalavahetusi möödunud, aga kõige tugevam suitsetamise isu vaevas mind alati siis kui olin kodus ja tegin koduseid töid ja olemine oli selline igav. Seekord oli kohe eriti "igav" nädalavahetus, ja juhhhuuuuu, olukord edukalt ja suitsuta üle elatud :))

Päev 20...

...täna lugesin Delfit - suitsust ja suitsetamisest loobumise foorumi osa. Sõltumata sellest, et olen oma nipi mittesuitsetamiseks mingit viisi leidnud meeldib mulle siiski lugeda ka kaaskannatajate kogemusi ja emotsioone ja mõtteid ja eneseõigustusi. Üks asi mida ma täheldasin on see, et ootuspäraselt on sellised asjad nagu hüpnoos, nõelravi ja plaastrid ühtede poolt jumaldatud ja teiste poolt maha tehtud. Samas teisalt minu jaoks ootamatult on muidu skeptilised ja küünilised eestlased suhteliselt positiivset tagasiside andmas hoopis teistsugusele meetodile - Allen Carr. Ise ma ei kasuta ja ise ma ei ole selle esindaja - aga kui ma otsiks enda jaoks sobivat moodust, siis ma kindlasti prooviks seda. Ehk siis see oli minu input neile inimestel kes äkki kunagi mu blogi loevad.
Homme saab mahajätmisest 3 nädalat ja selle puhul teeksin väikese kokkuvõtte sellest mis siis tegelikult on need asjad mida ma olen kogenud füsioloogiliselt peale nn maha jätmist ja mis on need asjad, mis päris kindlasti ei võimalda teil suitsetamist maha jätta. Ma ei saa salata - olen proovinud maha jätta - viimati enne praegust korda tõsisemalt 2007 aastal - ja olen ebaõnnestunud:

Füsioloogia:

• 2010 lõpul hakkasin oma suitsukogust vähendama - s.t paki asemel tõmbama päevas pool pakki. Mingeid erilisi kõrvalnähte mida mainida ei esinenud peale paari üksiku. Nimelt umbes 2 nädalat olin ma kergelt murest, sest higistasin rohkem kui tavaliselt. Noh mitte päris sea kombel, aga igasugused deodorandid ja higipulgad ei kestnud nii nagu tavaliselt. Aga mingi hetk, endalegi ootamatult, see kadus ja praeguseks ei tunne ma end enam tööpäeva keskpaigaks nagu haisukott.
• Kerged köhatused käivad asja juurde - mida ma soovitan - kui köhite ja eritub röga, köhige see kohe mõnuga (aga viisakuse piires ja teistel mitte südant pahaks ajades :) välja. Sest välja tuleb see üks hetk niikuinii, lihtsalt välja köhides ei moodusta see teile kurku niipalju ülijälke klompe.
• Nn vitsastatud tünni tunne - ma eeldan, et see oli seotud maha jätmisega - ehk siis sa tunned, et sul oleks ruumi hingata sügavamalt, aga sa ei suuda.

Lõksud:

• Kui jätate maha, siis jätke maha, mitte ärge jätke maha väikeste mööndustega - stiilis et pidudel on suitsetamine lubatud.
• Katsuge leida miskit positiivset, mis on seotud sellega, et olete suitsetamist maha jätmas, on see siis suitsudest üle jäänud raha paigutamine igakuiselt millessegi ilusasse või heasse; tervislikku vms mida olete alati tahtnud teha - päris hea tunne on.
• Kui otsustate maha jätta, siis otsustage sellepärast, et teie seda tahate - see kui teie ema, naine, mees, isa, vend või sõber teile suitsetamist ette heidab - see ei ole piisav motivatsioon et lõpetada. Suitsetamise maha jätmiseks vajalik motivatsioon saab tulla ainult teist endist. Kui endal soovi ei ole, siis ärge end parem piinake. Siis tundubki, et suitsetamise maha jätmine on nii raske, olen 100x proovinud, niikuinii ma hakkama ei saa, seega suitsetan edasi. Ja see on nii vale. Kui ise tahta ja leida selles positiivset, siis ei ole see mahatjätmine nüüd nii hull miskit.

20 päev lõppemas, ja küüned endiselt täitsa terved ja seinad ka....

19.01.2011

:) nii lahe - täna ka 0 :)))!!!!!

Õudusunenägu..

... täna hommikul ärkasin hirmus ärritatud olekus. Nägin unes, et ma tegin suitsu. Kusjuures mitte mõnuga, aga nii et ma ise ei tahtnud aga pidin tegema. Kuidas see võimalik on ja mida see tähendab, ei oska öelda, aga nii see oli. Igastahes hommikul tundsin kergendust, et see kõik unenägu oli ja et ma tegelikult oma mittesuitsetaja staatust rikkunud ei ole.
Kusjuures nüüdseks on ikka veel paar inimest, kes teavad, et ma olen mittesuitsetaja anno 2011 :) ja suhtumised on erinevad:

- mu parima sõbrantsi mees ütles suht pettunult, et ei ole, sa teed nalja. Tegelt ma mõistan teda, minu külaskäikude ajal sai ta minuga koos suitsu teha. Nüüd on sellega kõik. Ehk siis tema leinab suitsetamiskaaslast;
- minu tuttavad, kellega suht tihti lävin: 1 suitsetaja + 1 mittesuitsetaja - nende lause oli, et ahh ära piina end, niikuinii viskab varsti üle ja paned koni ette. No aitäh. Sellist suhtumist ei ole mul küll vaja. Ma tahaks loota, et kui keegi mulle tuleb rääkima, et üritab maha jätta, siis ma ei tõmba tema plaanile eos vett peale. Motivatsioon: suitsetaja puhul kadedus? mittesuitsetaja puhul ???? ei oska arvata...
- minu kolleeg naeratas ja ütles, et olen tubli ning saatis mulle mingi skeemi kuidas oma välgumihklitest saan tsikli meisterda... väga kena temast - aga meisterdamine jääb ära, niikuinii viskasin mihklid prügikasti....aga tore kui keegi sulle tubli ütleb, isegi kui tegemist kolleegiga.

Igastahes las inimesed suhtuvad kuidas tahavad, ma ise tean miks ja mida ma teen. Ja ma kavatsen jätkata - 17&18 päevad edukalt mööda saadetud õudusunenägudest hoolimata :))))))

Veel hea nipp...

... kuidas totaalselt unustada ka oma  blogisse sissekannete tegemine on ilmselgelt näiteks maja koristamise käsile võtmine, ja seda põhjalikult - puhurid, kiirkeetjad, mikrouunid, põrandaliistude vahed - kaks päev nigu niuhti õhtule veeretet. Päev 15 ja 16 - suitse 0 mõlemal päeval.

Täitus 2 nädalat...

... märkamatult ja tasakesi ja ilma seinu kraapimata... :) ja väga mõnus on olla - muretu, rahulik ja rahulolev, mõnede sõnul tundub nagu oleksin laksu all... ju see rahulolu oma isikliku tublidusega ka veidi välja siis paistab ja inimese rõõmsaks teeb!

Igastahes -  14 x 2,37 = 33,18 EUR = 519,15 EEK

13-s päev ja kuupäev, minu poolest võiks ka reede olla....

... päev on olnud edukas. Delfi foorumi teema alla kirjutas üks mees sellest, et tal esimesed kuud oli ka ilus ja tore - aga et nüüd hakkab jube suitsunälg...ta siiani tubli olnud. Algul tegi see mind natuke murelikuks, et mis siis kui see mul ka tagasi tuleb - aga siis otsustasin, et ei mõtle sellele pikemalt. Katsun olla ja elada nii nagu süda lustib ja ma ei kavatse suitsetamist taga nutta... lähen täna jälle tennist mängima, ja siis sauna ja siis tuttu ja homme on jälle uus ja mõnus päev :))))

Varsti ei olegi enam eriti muljetada....

.... sest sõltumata paljude suitsetajate hoiatustest, kes on üritanud maha jätta aga selles ebaõnnestunud... ei tunne ma tõesti mitte mingit kiusatust. Eriti originaalne postituse algus kas pole - taaskord, et ei isuta - kõva abi on sellest blogist küll neile mahajätjatele kes seda himu tunnevad. Tegelikult olen ma jõudnud siin juureldes ühe järelduseni - inimene ei saa maha jätta suitsetamist kui ta seda tegelikult sisemuses ei taha. Ma isiklikult arvan, et ainult siis on see suitsetamise maha jätmine kergeja piinadevaba nagu minul seekord, kui su suhtumine muutub ja sinust käib läbi väike krõks...
Ehk siis ma kirjutan natuke, et mis seekord erinev on. Esiteks see suitsukoguse vähendamise teema - ütleme ausalt, et mõni päev kui oma paki olin 2 päeva peale ära jaotanud, kippusin ma ikka ahelsuitsu tegema s.t näiteks 2 tk järjest - ja kuna mul oli suitsetamise maha jätmine selgeks sihiks, olin ise sellepärast hirmus pettunud ja pahane. Lisaks oli mul 1.01.2011 ootamisel sees ka selline ootusärevus, ehk siis ma juba ootasin, et tuleks see 1.01.2011 rutem kätte, kuidagi selline positiivne kärsitus valdas mind, saaks juba mahajätmisega alustada. Ja suures ootusärevuses tegin  ma endale peale iga suitsu vaimse märkuse, et miks sa siis ikka suitsu teed kui sa seda 2011 aasta algust niiväga ootad, jäta juba kohe maha, ega see kuupäev nüüd nii oluline ka ei ole. Ja samas väike kuradike koguaeg istus õlal, et eiei kimu kimu kuniks veel 2010 kestab, et siis sa ju enam ei saa suitsu teha... kummaline ja võib olla arusaamatu aga nii need lood olid.

Eile oli päris vastik ja tuuline ilm, sõitsin trenni - muide, super tunne oli - kerge ja mõnus ja ma täiega kaifisin seda, et sain vabalt hingata vabalt. Kõik need jutud, mis ma varem rääkisin, et ei ole vahet kas oled suitsetaja või mitte kui trenni teed on pullik*** nagu Hr M. Raud armastab ennast väljendada. Täiega on vahe sees ja kuidas veel!!! Kõik algas tegelikult umbes kolmandal mahajätmise päeval - ja algas päris hirmutavalt, nimelt hakkas mulle tunduma et ma ei saa korralikult hingata. Noh, et sa hingamisel tunned, et sa ei hinga maksimaalselt - et ruumi nagu oleks hingata aga ei saa. Nagu vitsad oleks tünni ümber löödud. Selline rõhuv tunne kestis umbes 4 päeva - ja eriti oli seda tunda hommikuti. Ja siis see tunne kadus - peale seda oli mul trennis kergem joosta - ei köhinud ma enam nagu varem, jaksu oli rohkem ja võhma ka.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, et treenimine on positiivne, sellest ma juba kirjutasin, et trennide kogust suurendades ja suitsetamist maha jättes olen ma ikka rahaliselt plussis võrreldes varajasema ajaga.

Ehk siis eile trenni sõites ja ka hommikul trolli oodates - trolli oodates oli väljas suht külm tuul, läksin koos teiste inimestega mõnuga paviljoni tuulevarju ja ootasin seal trolli. Oodata tuli päris pikalt. Paviljonist väljaspool oli üks naine. Kuigi paviljonis ruumi oli, ei tulnud ta teiste juurde - algul jamas ta tükk aega suitsu süütamisega ja siis selle tõmbamisega, kusjuures vahepeal puhus tuul tal suitsu hõõguva otsa ära ja tal tuli uuesti suits süüdata. Terve ooteaja jooksul tegi ta ära 2 suitsu. Nagu minagi varem - tema käed oli tulipunased, aga külma tuule käest varju ta ka ei tulnud...sisenesin temaga koos trolli - ja uhh kuidas ta haises. See vist minu uus superpower seoses mittesuitsetaja staatusega, tunnen lõhnasid, ja osad neist on hakanud mind häirima.
Ja jõudes siis trenni sõitmiseni kolmandat korda - trenni uksest väljus kleenuke märja peaga naine, kes hakkas trennikott kaelas kodu poole marssima - ja kohe koni ette, ja nii ta siis vastu tuult marssides vapralt suitsu kimus... Krt tegelt suitsetaja on ikka rämedalt sõltuvuses, kui ta on nõus käed tundetuks külmetama (kinnastega ei suutnud ka mina suitse teha, sõltumata nende olemasolust) selle nimel, et see pläru ikkagi ära kimuda.

Selle pika ja paljudele tüütu postituse mõte, päev 11 õnnelikult läbitud, ja mulle tundub, et päev 12 ka :)

Esimene :)

Nonii, uskumatult ruttu aga nüüd on siis möödas esimene päev, kus ma päris kordagi ei mõelnud suitsule, suitsetamisele ega mittesuitsetamisele :)))

Nii et 10.01.2011 edukalt suitsuta möödas !!!!!! Weeeeeeeeeeeeeeee....

8-s ja 9-s päev

Nii päevad 8 6 9 möödusid sarnaselt - ei isutanud. Isegi mitte eile õhtul kui käisin külas ja seltskonnas olid ka inimesed kes suitsetasid ja kellega koos ma varem suitsetasin. Käisin nendega küll köögis kaasas kuid suitsetama ei ajanud - kohe üldse mitte..nii et jälle veidi raskem olukord ja ma ei ole veel libastunud :)))

Juhhuuuuuu täna täitub esimene nädal :))))

Tegelikult hakkan ma vaikselt hirmu tundma... nimelt kui ma mõtlen eelnevatele mahajätmistele, siis iga päeva mil ma suitsu ei teinud mõtlesin ma vähemalt korra sellele, millistes erandolukordades ma endale siiski suitsu võiksin lubada. Ja loomulikult ma kasutasin seda ka ära. Ehk, et peol võib, et seal ka oma mahajätmisest kinni pidada oleks liigne enesepiinamine. Teatud seltkonnas võib, aga ainult 3 tükki. Et see nagu polegi päris suitsetaja jne jne jne... et need on need erandid, mille peale ma pidevalt eelnevate mahajätmiste käigus mõtlesin. Ja ütleme ausalt, et nende erandite tegemine iseendale oli ka see kus asi käest ära läks..
Aga tagasi hirmu juurde - miks ma seda tunnen - aga sellepärast et seekord on möödas juba nädal ja ma ei ole suitsetamise järgi tõsist ja painavat igatsust veel tundnud. Korra käib vahel mõte läbi, et ohh praegu kohvi kõrvale oleks mmmmõnus üks koni kimuda, aga see on pigem selline uitmõte, kui tõsine isu, millele järgneb paaniline suitsetamisvõimaluse (s.t eelpool kirjeldatud erandi olukorra) otsimine oma peas, et kuidas ikka saaks rutem üritusele, kus ma endale erandeid olen lubanud... ma kardan, et millal see laks nüüd tuleb, ja olen valvel.
Aga järgmisest nädalast hakkan nüüd 2 korda trennis käima senise 1 asemel. Mõtlesin, et kuna ma enam ei suitseta, siis varem suitsule kulutatud raha võiks nüüd enda tervise peale kulutada. Endalegi šokiks avastasin, et isegi kui käin nüüd 2 x nädalas trennis, mis ei ole üldse mingi väga odav lõbu, säästan ma võrreldes suitsetamise ajaga 100EEK nädalas. Uskumatu. Vabandan nende ees kellele mu rahalugemine närvidele käib siin blogis, aga samas, ma üritan endale must-valgel selgeks teha kui palju toredat ilusat ja head ma saan endale suitsu asemel lubada, ja millest ma 11 aasta jooksul end ettekäändel, et ma ei ole mingi rikkur ilma olen jätnud.

Niisiis esimese nädala täitumisel  säästetud:

7 x 2,37EUR = 16,59 EUR = 259,6 EEK.

Igastahes palju õnne mulle ja ma loodan, et see hirmus suitsuhimu ei tule mulle enam kunagi tagasi! :))

Close encounter suitsetajaga :)

Kõigepealt, pikutan diivanil teleka ees, vaatan pirukafilmi, mis 10 korda nähtud, ja otsustasin siiski teha kande oma blogisse kuigi tegelikult oli täna nii hullumeelses tempos päev, et ühtegi hetke ei olnud kus ma üldse suitsu peale oleksin mõelnud - no vähemalt kontoris mitte... Lõuna paiku tuli mu juurest töölt läbi K, kellele ma paar asja pidin üle andma. Kartsin natuke seda hetke, sest ma teadsin, et niikuinii jääme juttu rääkima ja tema paneb suitsu ette, et äkki nähes nii lähedalt päriselussuitsetajat (jeee nagu 6 päeva teeks must mittesuitsetaja) kaob mu tahtejõud ja asun koheselt pommima üht koni.
Aga ei miskit - käsi südamel vaatasin täiesti tuimalt kuidas K oma sigaretti nautis, ja ei tekkinud mul isu. Samuti oleks mul kodus koguaeg konid vajadusel saadaval, aga mind ei ole isegi mitte sinna poole mõtlema pannud... nii et, 6s päev edukalt õhtule saadetud ja homme täitub esimene nädal - juhhuuuuuu tuju on mega kuigi tööl on raske ja jubekiire, tuju üldse pahaks ei lähe, ilgelt teeb rõõmu, et ma ei ole suitsu järele igatsenud siiani tõõsiselt kordagi...... :))

Eilne päev ka patustamata möödas - juhhuuuuuu!!!!!

Nonii, peale seda kui kurtsin, et suitsunälg on kallal suutsin ikka end kokku võtta ja asjast üle olla... nii et käsil on uhkelt viies päev ja mitte midagi ületamatut ma siiani kohanud ei ole.

Aga leidsin ühe suht jälgi motivatsiooni inimestele kes kahtlevad kas jätta maha või mitte - ja ei suuda näiteks leida enda jaoks põhjust. Minul käes 5s päev - ja ma väga ei köhi enam - paar köhatust päeva jooksul AGA
vahel tunned et tuleks kurk puhtaks köhida - ja siis kui viskad pilgu peale, et mis siis välja köhitud sai - siis näed kui palju jura sa tegelt endale aastatega sisse imenud oled. Ütleme nii, et ma teadlikult ootasin kuna mu kopsud hakkavad jama väljutama - ja sellest vaatepildist mis mulle avanes sain ma ainult jõudu juurde :)

Nii et koos eilsega on siis kokkuhoid

4.01.2011     2,37 EUR
5.01.2011     2,37 EUR

Ehk siis 5 päevaga lisaks paremale enesetundele olen ma kokku hoidnud juba 11,85 EUR ehk siis 185,4 EEK. Ja seda alla nädalaga. Mõtlesin, et katsun mingi trenni peale selle nädalas üle jääva raha raisata, niikuinii olen piisavalt trullakas tüüp ja võtan kergesti kaalus juurde. Trennil 2 plussi, esiteks ei ole ma kodus, et saaks mugida - teiseks olles trennis ma ju reaalselt põletan kaloreid ja kolmandaks, kindlasti tunnetan ma vahet seoses hapniku tarbimise võimega :)))

Ootan põnevusega tänaõhtust trenni, et saaks näha, kui palju kergem on mul hingata ja kuidas võhmaga lood.
Eilse tööpäeva juures oli lahe veel see, et kuna ma ikka oma suitsunurgas paar korda päevas käin, siis mu kolleegid ei ole veel keegi märganud, et ma enam ei suitseta. Niisiis tulin eile oma suitsunurgast tagasi kontorisse ja sain kõne kolleegilt, kes mingi suitsutegemise nalja viskas... läksin naljaga kaasa, ise täiega kaifides, et vaikselt ja afišeerimata olen juba 5 päeva vastu pidanud ja mitte keegi ei ole hakanud uurima, et oi sa jätad maha ... ja bla bla bla. Iseenesest oleks enesedistsipliini mõttes võib-olla hea, et et ütleks teistele, et ma üritan enam mitte suitsetada - aga samas mulle ei meeldi see aruandmine, et noh kuidas läheb.... teen ise enda jaoks ja olen iseenda kontrollija. Ainsad inimesed kes teavad mu sellekohasest plaanist on minu ema, minu hea sõbranna ja teie kulla lugejad :)

Hakkab peale....

Eile just siin kilkasin, et oi kui tore isegi ei isuta...no täna hommikul ka ei isutanud aga oi kus praegu tahaks kohvi kõrvale ühte suitsu....mind takistab veidi see, et hommikul ei ole enam nii paha maitse suus ja mulle tegelikult täitsa meeldib, et mu auto ei haise suitsu järele - ega ka mu riided...

Eile olin tubli ja pidasin päeva vastu - ning ka õhtul köhisin tunduvalt vähem kui üleeile õhtul. Lisaks tegin mingisuguse testi netis, kus sain teada, et kehv lugu seoses mahajätmisega on see, et olen naine. Hea lugu on aga mu vanus, et selles vanuses inimeste maha jätmise õnnestumisprotsent on suhteliselt kõrge. Noh vaatame.

Tegin ka natuke arvutamist, et kui palju raha ma reaalselt olen konide peale ulguma pannud, ja noh, vastus tuli päris masendav. Arvestusega et suitsetad pakk päevas, minu puhul LM-i, mille pakk maksab 37EEK
365 x 37 = 13 505 EEK aastas.... õudne... veel õudsamaks läheb asi siis kui hakata oma staaži peale mõtlema mida siis hetkek on ütleme, et 11 aastat. 11 x 13505 = 148555 EEK. Jube mõelda, et sellise summa olen kulutanud iseenda sõltuvuse toitmiseks. Ühe kahjuliku harjumuse jaoks on seda ilmselgelt liialt palju.

Ah jaa, seoses eilse testiga ja minu mõtetega plaastritest. Väidetavalt on 97% inimese organismis olevast nikotiinist väljunud 6 tundi peale viimase suitsu tegemist. Kui see vastab tõele, siis tegelikult organism ei saagi olla sõltuvuses nikotiinist - sest 6 tundi vast keskmine inimene ikka ööpäevas magab - järelikult on see nikotiin väljutatud organismist iga ööpäev. Nii et ilmselt ongi plaaster rohkem psühholoogiline abimees kui reaalne vahend. Ka kirjutati testi juures, et tegelikult on sõltuvus psühholoogiline ja seetõttu on hästi oluline, et inimene ise saab aru, mis ja kuidas tema sõltuvus on kujunenud ja kuidas see toimib. Testi lõpus pakuti maha jätmise abi - ma ei saanudki aru kas raamatu või seminari näol. Ja pidi olema "money back guarantee" - ma esialgu punnitan ise, aga kui tunnen et hakkab käest ära minema, siis ma lähen ja proovin. Iseend tundes tean ma, et igastahes usaldan ma rohkem tööd oma psüühikaga kui magnet taldasid, nätsusid, plaastreid vms asju  mis lihtsalt on su juures ja mille kasulikest omadustest sul tegelikult ülevaadet ei ole.

Ja veel - juba eile jätkasin nn koninurgas käimist. Ehk siis kui tunnen et töökeskkonnast on mul kõrini, panen mantli selga, lähen välja ja olen oma koninurgas, ainult selle vahega, et ma ei tossa. Siis mulle jääb minu aeg arvutist puhkamiseks...

Igastahes selle jutu kirjutamisega läks mul koniisu ära, ja meel on jälle rõõmus, et olen 3 päeva suutnud ilma konideta olla ja ma olen kindel, et suudan seda jätkata :)))

Noniii, nüüd siis on see aeg käes, kus ei SAA SUITSETADA....

Aga enne kui laskun aastasse 2011 tahtsin veel natuke kirjutada, et kuidas mul siis möödus 2010 detsembri teine pool konitamise osas.. Ise ma kartsin hullemat. Sain oma haigushoost üle ja otse loomulikult suurenes konide tarbimine tööle minekuga mühinal...aga positiivne oli see, et otsustasin, et maksimaalselt teen päevas 10 koni. Ehk siis ostan 1 paki kahe päeva peale. Ja tegelikult suutsin ma sellest ka kinni pidada. Ehk siis kokkuhoid pelgalt oma päevase koguse vähendamise pealt oli mul 16 päeva jooksul 296 EEK (s.o 0,5 pakki päevas senise 1 asemel), kui aga võtta oma tavalist tempot, siis tegelikkuses olen kokku hoidnud 592EEK - põhimõtteliselt siis just näiteks jõusaali kuumakse jagu vms. Iseenesest päris korralik summa :)

Aga nüüd aastasse 2011 - kahjuks on ära langenud need kes pidid koos minuga võitlust alustama - nende hulgas minu ema.... vähemalt oli ta nõus, et kui mul liialt keeruliseks läheb, siis ta minu juuresolekul enam suitsu ei tee. Mis iseenesest on temast väga kena.

• 1.01.11 - tegelikult ma siiski patustasin - aga ma ei loe seda suureks patuks - nimelt 31.12 ööl vastu 01.01 tegin ma umbes kell 00:15 oma siiani viimase suitsu. Muidu möödus päev suitsuta. Nii et siinkohal teen endale siiski kalendrisse plussi. Kokkuhoid: 2,37 EUR
• 2.01.11 - päev möödus ilma ühegi suitsuta - ja lahe oli see, et ei isutanud ka - käisin emaga kaasas, ja ema kõhvis mõnuga. Samas kui tuppa tulime, siis eile leidsin end arutelult, et väkk kui vastik see värskelt suitsetanud inimese lõhn ikka on. Olgu kuidas on, lubasin endale, et kui ka ise suitsetamise suudangi maha jätta, siis ma ei hakka üheks nendest targutajatest, kes hakkab teistele ette heitma suitsetamist. Olen sügavalt veendunud, et selle otsuse tegemine on isiklik asi ja igaüks peab motivatsiooni selleks ise leidma. Kokkuhoid: 2,37 EUR
• 3.01.2011 - hetkel olen tööl. Täna on tegelikult päev mida kartsin kõige rohkem.Ümber igalpool müüakse suitsu, nii et jube kerge oleks kiusatuse tekkides vääratada. Lisaks olen harjunud oma väikeste armsate nikotiinipausidega kangi all nurgas konisid kimudes...aga kummaline on see, et mul ei ole veel isu tekkinud. Ma ise eeldasin, et peaksin vaimselt juba mööda seinu ronima suurest stressist, aga ei miskit...interesting.... Kokkuhoid: 2,37 EUR

Eile sattusin vaatama telekast kuidas reklaamiti mingit nikotiiniplaastrit.Vaatasin seda reklaami ja mõtlesin ja mõtlesin. Ja jõudsin arvamusele, et nikotiiniplaaster iseenesest on vist ikkagi psühholoogilise abina - sest niipalju kui ma iseennast tean ja oma suitsetajatest sõpradega olen rääkinud - siis maha jätmisel tunneb keskmine suitsetaja siiski igatsust suitsetamise kui tegevuse järele. Mingi plaaster kuskil kannika vms peal ei saa kuidagi muuga abiks olla kui sellega, et alateadlikult endale räägid, et nüüd saan ikka selle maha jätmisega palju kergemini hakkama, sest see kannikaplaaster likvideerib mu organismi nikotiininälja. Tegelikkuses ilmselt on see enesepettus. Mina arvan vähemalt nii. Hetkel olen need hetked kus suitsu tahaks sisustanud vee joomisega, õnneks on neid terve tööpäeva peale olnud kokku ainult 2. Igastahes hoidke mulle pöidlaid, et mul jätkuks meelekindlust seda protsessi jätkata...