... ja isegi mu skeptilisemad tuttavad või sõbrad usuvad, et ma vast seekord olengi hakkama saanud.
Et ma ei suitsetagi, mu kaassuitsetajad on küsinud, et kuidas ma suutsin ja miks - ja mul ei olegi ühtegi põhjust nagu suur armastus või rasedus või mõni haigus või miski muu, mis ühele paadunud suitsetajale võiks kvalifitseeruda põhjusena.
Mõned tuttavad siiski pakuvad mulle igakord suitsu kui kokku saame ja ma iga kord olen keeldunud - siis vaadatakse suurte silmadega, et oi sa ikka veel ei suitseta. On ka neid kes kadestavad, et kuidas sa suutsid maha jätta ja et ma tahan ka maha jätta aga et ma ikka ei suuda. No algul ma sellistele üritasin selgitada, et tead nii tore, et leiad ühte või teist positiivset igasugustes asjades - aga mulle hakkas järjest rohkem tunduma ja nüüdseks tundub 100%, et põhjus miks need inimesed tol eluhetkel suitsetamist maha ei suuda jätta on see, et nad ei süvene sellesse - et mis asi on suitsetamine ega sellesse, et mis see täpselt on miks nad maha jätta tahavad. Nüüdseks piirdun tagasihoidliku vastusega, et selleks tuleb ise tahta maha jätta. Ja alles siis on tõenäosus, et asi õnnestub. No ja kui keegi koogib edasi, siis räägin positiivsetest asjadest mis maha jätmisega kaasnevad ja sellest mis mind läbi nende kaheksa kuu on motiveerinud.
Viimase aja positiivus on see, et ostsin uue auto ja see ei haise suitsu järele enam :)) superluxlahe!
