Ja ongi täis saanud kümnes kuu ja homme algab üheteistkümnes. Märkamatult on see aeg möödunud.
Ja kui varem mul siiski vahel mõte jooksis selleni, et kas ma tõesti enam ei tee ühtegi suitsu... ja siis meenus meeldiv mälupilt suitsetamisest kui tegevusest ja ajaviitmise võimalusest (ma tean küll et tundub tobedana) - siis hetkel on lugu nii, et ma jõudes mõttega sinnani, et kas ma tõesti kunagi enam ei suitseta, lihtsalt nendin, et ilmselt mitte, ega ma ju seetõttu millestki ilma ei jää. Mulle tundub, et see on mingi uus samm mahajätmises - et ma isegi ei mõtle suitsetamise ajale selliselt, nagu suitsetamise võimalus oleks olnud midagi positiivset ja priviligeeritut. See oli tegevus, mis ei olnud kasulik, jättis ebameeldiva lõhna riietele ning tekitades ka paha hingeõhku. Kusjuures, suitsuhais lämmatab mind. See ei ole demonstratiivne "väkk mis suitsuhais, mis te siin suitsetate" köha - vaid reaalselt ma ei saa väljapahvitud suitsu sees hingata hästi...
