2 kuud möödas niikuiniuhti :)

Täna täitub teine kuu, täiesti uskumatu kui kiiresti see aeg on läinud, pole ma eriti tajunudki et miskit oleks minu elus teistmoodi. Välja arvatud see, et nädalavahetusel käisin Otepääl - väga ilusas vaikses ja looduskaunis kohas... esimene kaif oli see, et sõites mitteisikliku autoga ei tundnud ma vajadust suitsupeatuste järele (oma autos oleksin ilmselt teekonna jooksul ära kimunud oma veerand pakki suitse) ja teiseks olles looduse keskel saunas ei tekkinud mul enam probleeme, et kuhu konid panna või kuhu tuhk raputada nagu tavaliselt... ja see on uskumatult vabastav tunne - et sa ei sõida ja ei arvesta oma päeva suitsust suitsuni - vaid sa sõidad Tallinnast Otepääle ühe jutiga, kuulad raadiot ja mõtled oma mõtteid ning seoses sellega et sa ei sõida oma järgmise suitsu poole märkad ka kiiruskaameraid poole kergemini :)

Kusjuures 2 õudusunenägu viimastest öödest - olen oma unedes järsku märganud, et ma suitsetan... ja mul ei ole aimugi kuidas see suits mu kätte sai või miks ma ta põlema panin. Aga ma tean et ma ei ole seal kordagi nautinud seda suitsu - vaid pigem olen olnud südamest õnnetu, et miks ometi ma nii edukalt alanud mahajätmise katsele veel peale olen tõmmanud, ja et kus krt see koni mulle näppu sattus. Sellest ma järeldan, et õnneks ei ole need unenäod põhjustatud mitte igatsusest suitsu järele :)) ja see on minu jaoks väga oluline...

Igastahes varsti saan loodetavasti tähistada esimest suitsuvaba kvartalit üle 3 kuu

Läheneb veebruari lõpp...

... aga enne seda vabariigi aastapäev. Mina veedan pingviiniparaadist osa ajast ilmselt trennis ja veebruari viimasel päeval mõtlen miskit lahedat välja et ennast teise kuu täitumise puhul premeerida :)
Varsti tööpäev läbi ja siis saab koju..

Väikesed lapsed...

.. täna käisin varajasel lõunal oma pikaaegase sõbrannaga... ja veel üks tore asi... kui olin suitsetaja, siis ma tihti ei tahtnud laste ligi minna, sest olin kindel et nad tunnevad minu juures suitsulõhna ja neile ei meeldi see. Katsuda ma neid ka väga ei tahtnud samal põhjusel et miks üks väike beebi peaks minu käte küljest seda lõhna sisse hingama. Täna võtsin pisikese (noh tegelt siukese suure armsa väikese) A mõnuga sülle ja nunnutasin teda :) kartmata, et ta samal ajal ise teises vastikustunnet tekitan :)) mõnus oli ja tundus, et kui A lõpuks nutma hakkas, siis mitte sellepärast et ma nagu tökat lõhnasin.... kaiff kas pole :))

0-naine endiselt :))

Lõpuks ometi...

... tundub, et pinged mu elus hakkavad vähemalt natukeseks taanduma, paljud muresid tekitavad asjaolud hakkavad taanduma ja mulle tundub, et suudan jälle siiralt rõõmustada ja mitte mingeid koledaid mõtteid mõlgutada...
Ja ka nende paari nädala jooksul, kus igapäevaselt erinevate asjade pärast muretsema olin sunnitud ja kus üks kole uudis tuli teise järgi - ei mõelnud ma kordagi, et ma tahaksin suitsu teha. Õigupoolest ei mõtle ma suitsetamisele eriti üldse, ei ole minu jaoks eriti suur number enam see, et ma ei suitseta. Aeg ajalt panen tähele mõnusaid väikeseid mittesuitsetamisega seotud detaile ja siis leian neist rõõmu. Näiteks nädalavahetusel käisin oma emaga kinos. Ema on suitsetaja. Ja ülimõnus oli vaadata filmi mõtlemata sellele kui palju parem oleks filmi vaadata kui samal ajal saaks suitsu teha, või ilma, et peaks mõtlema et saaks film juba läbi, tahaks ilgelt ühte suitsu. Väljudes kinost ootas meid 15 kraadine pakane - ja jõudes garaažini ma rõõmustasin, et juhhuuu saab sooja autosse, aga samal ajal ilmselt mu ema hüppas hinges rõõmust, et juhhuuu ongi sobivalt väikese tuulega koht, kus suitsu saab teha. Ja ta oli nõus garaaži ees suitsetama niikaua kui auto garaažist välja ajasin - s.o umbes 1 minut. Siis viskas ta koni ära ja istus autosse. Ma tõesti mõistan tema sellekohaseid valikuid, aga ma olen üliõnnelik, et mind need väikesed kuradid enam ei vaeva.
Ma kirjutasin, et ise ma ei mõtle enam oma mittesuitsetaja staatusele igapäevaselt ning et see, et olen mitte suitsetaja ei ole minu jaoks enam asi mida igapäevaselt märgata.
Samas ilmselt kõrvaltvaatajale miskitpidi tundub see väga erilise saavutusena, sest minu tuttavad on mult küsinud, et oi sa oled jätkanud mittesuitsetajana. Noh, eks ma tean ju väga hästi millise skepsisega suhtutakse uue aasta lubadustesse - olgu see siis tervislik toitumine, sportimine, kaalu langetamine või suitsetamise mahajätmine... aga tegelikult on ju esimene jaanuar lihtsalt kuupäev, samasugune nagu 17 mai või 25 oktoober... lihtsalt minu mahajätmise plaani jaoks oli see 01.01 sobivalt lähedal :)

See on vist mingi kõrvalnäht...

... varajasemates postitustes olen pühalikult lubanud, et sõltumata enda suitsetamise mahajätmisest, ei hakka ma teistele sellekohaseid küsimusi  ega üleskutseid tegema, rääkimata siis suitsetamise kui tegevuse taunimisest...

Igastahes eile õhtul sattusin msn-s vestlema oma hea sõbrannaga, kes just laekus kaugelt reisilt - ja mingi 16 korda sain napilt sõnasabast kinni, et mitte küsida, et kuidas sul lood on, sa ei ole mõelnud ikka maha jätta... kusjuures ma ei mõelnud seda kordagi halvustavalt ega kritiseerivalt, pigem see tundub hetkel minu jaoks nii loomulik, et kõik suitsetajad kindlasti tahavad maha jätta... tegelikult tahaks, et ka teised suudaks kogeda seda positiivset emotsiooni, mis inimest valdab, kui ta on suutnud maha jätta ühe sõltuvust tekitava ebatervisliku harjumuse...ja seda ilma eriliste piinlemisteta... Aga enamus suitsetajaid ju tegelikult ei taha maha jätta - sest kui nad tõesti tahaks ja omaks selleks motivatsiooni, siis nad oleksid juba maha jätnud... õnneks suutsin mitte küsida, ja ka mitte oma emale kes peale suitsetamist mu autosse istus ei teinud ma märkust, et ta haiseb suitsu järgi ikka väga väga. See on nende elu ja nende valikud, ja hoolimata kõige parematest kavatsustest ei ole mõtet nende suitsetamise kallal nokkida...aga jah oma verbaalset kõhulahtisust teemal oi kui tore on mahajätmine pean ma ilmselgelt piirama tuttavatega vesteledes :)) muidu muutun neile oma targutamisega veel vastikuks...

Lõpuks käisin kaalu peal ära...

... nagu ennustasin oma riiete pealt, siis vähemalt esimese kuuga ei ole mul peale mahajätmist kaalu juurde tulnud.... mis muidugi ei tähenda, et ma niipea tahaksin uuesti kaalu peale ronida :) sest numbrid on kõike muud kui rõõmustavad  - AGA luban pühalikult, et märtsi algul käin korra veel kaalu pealt läbi :)

Aga olemisest elamisest - pean ütlema, et see mahajätmine on endiselt uskumatult kerge - mittemingit isu. Ma isegi ei mõtle sellest, et kunagi suitsetasin, või et hirmus isu oleks. Kuigi mul on majapidamises inimene kes suitsetab, kuigi tema suitsud on koguaeg saadaval, kuigi viimased 2 nädalat on minu jaoks olnud ülistressirikkad ja seda mitte heas mõttes...

Nüüd said siis mu maha jätmisest teada ka meie firma juht, kes varem alati mõne laheda konikommentaari mu suunas viskas - ükspäev ka siin viskas mingi kommetaari teemal, et lähed jälle välja kimuma (kusjuures üldse mitte õelalt) - just sel hetkel otsustasin, et annan talle ka teada, et ma ei ole üle kuu aja suitsu teinud. Ta oli nii rõõmus, et lõpuks ometi on tema nokkimine vilja kandnud. Lõpuks jõudsime siiski arusaamale, et tema ilkumisel ja minupoolsel suitsetamise mahajätmisel on 0% seost :)))

Kummaline...

... aga suitsetavate inimeste konidest tulev lõhn on mulle vastikuks muutunud... ma tegelikult natuke eeldasin, oma tuttavate näitel kes on edukalt suitsetamise maha jätnud, et ma hakkan nautime suitsetajate seltskonda ja suitsuhaisu. Aga ei - vastik ja häiriv on...sellega seoses meenusid mulle emotsioonid, mida tundsin seoses tänaval kõndivate ja suitsetavate inimestega (pean tunnistama, et vahest olin ma ise samasugune, oma kaitseks aga saan öelda, et reeglina suitsetasin ma tänaval kõndides ainult siis kui koeraga jalutamas käisin - tavaliselt siis rahulik vaiksel tänaval ja ajal mil seal vägapalju inimesi ei olnud) - sigaebameeldiv on kui sulle konihaisu näkku puhutakse... isegi kui seda tehakse tahtmatult, s.t kui tuul suitsuhaisu sinu poole toob. Olles ise suitsetaja mind see niiväga ei häirinud, aga nüüd hakkab juba päris korralikult närvidele käima, samamoodi nagu poeuste kõrval suitsetavad inimesed...

Igastahes, edulugu hetkel jätkub, aasta 2011 kimutud konide arv on endiselt 0 :)

Roller-coaster nädalavahetus...

..emotsionaalselt olen hetkel kurnatud ja füüsiliselt pisut väsinud... aga katsun oma blogisse mitte liialt suurt vahet sisse jätta.
Ootamatult tõi see nädalavahetus mulle lisaks nn road-tripile suitsetajate seltskonnas ka muid proovikivisid - rõõmsalt alanud nädalavahetus sai suhteliselt kurva lõpu, mis minule tõi meelde tunded ja emotsioonid mis mind pisut rohkem kui aasta tagasi piinasid. Suits oli alati selline turvaline tegevus, mille kohta sai endale kinnitada, et see aitab rahuneda ja pinget välja elada...
Ehk siis kokkuvõttes, suitsetajad meie reisiseltskonnas ei suutnud mind kiusatusse viia ja ka emotsionaalselt keeruline hetk ei pannud mind isegi kaaluma et suitsu teha. Nii et veel üks murdepunkt läbitud. Jee mulle. Lähen magama.

Isegi haigus rabab teisiti...

... olen külma saanud. Teen kodust tööd ja tunnetan kogu kehaga kui teistmoodi haiguse põdemine on. Tegellikult ei vaeva mind mittemiskit hullu, kõigest nohu... AGA ma ei köhi absoluutselt - köhimine oli asi, mis varem alati kaasnes nohuga või ükskõik millise tõbisema olekuga. Hetkel tarbin lihtsalt kuuma teed meega ja nuuskan. Nina on suur ja punane ja kole nagu kartul, mis kipitab - aga mingit hingetukstegevat köha ma ei taju... ehk siis huvitav, kas see on ka maha jätmisest või on see lihtsalt sellist tüüpi külmetus... no kui see on ainult külmetus, siis see on küll esimest korda 11 aasta jooksul kui sellega ei kaasne köha...

Hetkel

.. laekusin trennist... sai saunas istutud ja Bodyshopi Rainforrest sampooni ja  balsamiga pead kasitud, Palmolive'i duššigeeliga ülejäänud rokk kehalt koos saunas lahti higistatud surnud nahaepiteelidega maha kraabitud, siis väike kreemitus ja kodutee võis alata.. ülilahe on see, et ma endiselt just neid lõhnasid tunnen.
Varem käis asi nii:

Enne trenni autos 1 koni, trenni jõudes sõltuvalt ajavarust igaks juhuks ka üks suits, ees ootas ju tervelt 90 minutit suitsuta veedetud aega...kui trenni tehtud ja juuksed pestud ja kuivatatud ja kammitud ja ennast üleni ära kreemitatud siis järgnes ilmtingimata suits maja ees enne autosse istumist ja vahel ka autos koju sõites teine kohe järele. Tulemus, värske suitsuhais autos, kätel ja värskelt pestud juustes. Koju laekusin haisedes nagu koni, ja polnud mingit vahet, et olin just lõhnanud puhtusest ja ilutoodetest :)

Igastahes ülim kaif on. OK, tegelt ega ma hetkel väga tubli ei ole selles mõttes, et täna lubasin endale peale trenni ühe jääkülma Saku Originaali, mida hetkel naudin...võrratu tunne on tunda kõiki neid lõhnasid ka tund peale sauna :D mmmmmmmmmmmm mõnnuuuusss.. ja tunne ei ole üldse erinev võrreldes alkoholi mitte tarbinud tundega s.t ei isuta suitsu järele, mida varem alati õlle või gini kõrvale tõmbama pidin.

Kusjuures mõtlesin täna oma värskeltpestud juuste lõhna kaifides sellest, millised olid mu suitsetamisharjumused.  Panen keskmise päeva kirja valusalt ausalt, aga neile kes suitsetavad tuli mul tegelikult sellega seoses üks moodus meelde, mis võib olla on abiks suitsetamise vähendamisel kui mitte maha jätmisel. Suitsetage siis kui teil on aeg oma koni nautida, s.t ärge tehke seda kellegagi vaieldes, telefonis rääkides, autoga sõites ( no OK autoga sõites võib, kui sõidad ja kuulad mõnusalt rahustavat muusikat - tangot või klassikat vms) - kiiruga kimutud ja poolepealt minema visatud konid ei rahulda ju koninälga ja ainus mida sellega saavutada on see, et üsna pea teete järgmise pooliku koni kiirkimumise...

Ühesõnaga minu keskmine päev oli selline, peale 10 aastat suitsetamist:

1.Ärkasin, jõin hommikukohvi, sõin paar võileiba, andsin koerale süüa
2. Kallasin teise kruusi kohvi, võtsin koni ja läksin aeda seda kimuma, ise samal ajal oma muru miinidest puhastades ja eriti kimumisele kui tegevusele tähelepanu pöörates. Ilmselt seetõttu järgmise koni vajadus tekkiski nii ruttu kui  tekkis - ehk siis tegevus 3
3. Autosse, koni ette ja tööle. Autos tehtud koni oli esimene mida tegelt nautisin.
4. Laekumine tööle, ja sõltuvalt ajast, võimalik, et veel üks kiirkoni enne tööle kontorisse minekut.
Nüüdseks on kell saanud 9:00 - manustatud konide arv 3 (v. 4 sõltuvalt kas linnas on tööle sõites ummik või mitte) - neist konisid mida olen nautinud 1 - s.t 2 tükki tõmbasin moe pärast, oma tegevust nautimata.
5. Tööle minek - konide arv keskmiselt 1 tunnis.  Seega päevas olin 17:30 kokku töö juures suituspausidega ära tõmmanud veel 8 koni, ehk siis kell 17:30 kokku tarbitud konide arv 11. S.t üle poole paki. Neist naudinguga tõmmatud umbes 3-4. Miks? Enamasti ühendasin konitamise mõne telefonikõnega, ja rääkides telefoniga ei pannud ma tähelegi et samal ajal konitasin, s.t ma ei  rahuldanud ühtegi nikotiini ega tegevusevajadust.
6. Koju minek, tõmmates autos ikka koni ka, kes siis rooli läheb  nii et koni hambus pole.
7 Kodu - õhtusöök, millele loomulikult järgneb koni aias. Praeguseks on kell umbes 18:30 keskmisel tööpäeval ja tarbitud konide arv on suurenenud 13 ni. Pakis on alles 7 koni.
Siit edasi jätkub tööl sisse käidud rütm - koni tunnis.  Ehk siis võttes arvesse, et magama lähen 1 paiku öösel - olen suutnud ära tarbida veel 6 koni. Mis tähendab, et pakki on jäänud üks koni, mille säästan hommikuks, et siis see aias ära teha ja esimese asja hommikul enne tööd bensukasse sõita, et sealt uus pakk osta. Masendav kas pole.... kogu mu päev tiirles selle ümber, et konid pakis ei lõpeks ja et paus kahe koni vahel liialt pikaks ei lähe, isegi kui päevas tarbitud 20st konist nautisin reaalselt umbes 5-t.

Ja kuidas ma alustasin? Ülikooli 3ndal kursusel - olime sõbrantsiga pubis, ostsime oma viimase raha eest kumbki tassi teed. Jõime selle ära, ja rohkem raha polnud, laual vedeles sigaretipakk. Otustasime, et suitsetades ei ole nii imelik pubis edasi istuda... ja sealt läks asi lahti. Kusjuures enne seda jälestasin ma suitsetajaid....

Mmmmmmmmmmmmm mustikalõhnalised juuksed :)))