... varajasemates postitustes olen pühalikult lubanud, et sõltumata enda suitsetamise mahajätmisest, ei hakka ma teistele sellekohaseid küsimusi ega üleskutseid tegema, rääkimata siis suitsetamise kui tegevuse taunimisest...
Igastahes eile õhtul sattusin msn-s vestlema oma hea sõbrannaga, kes just laekus kaugelt reisilt - ja mingi 16 korda sain napilt sõnasabast kinni, et mitte küsida, et kuidas sul lood on, sa ei ole mõelnud ikka maha jätta... kusjuures ma ei mõelnud seda kordagi halvustavalt ega kritiseerivalt, pigem see tundub hetkel minu jaoks nii loomulik, et kõik suitsetajad kindlasti tahavad maha jätta... tegelikult tahaks, et ka teised suudaks kogeda seda positiivset emotsiooni, mis inimest valdab, kui ta on suutnud maha jätta ühe sõltuvust tekitava ebatervisliku harjumuse...ja seda ilma eriliste piinlemisteta... Aga enamus suitsetajaid ju tegelikult ei taha maha jätta - sest kui nad tõesti tahaks ja omaks selleks motivatsiooni, siis nad oleksid juba maha jätnud... õnneks suutsin mitte küsida, ja ka mitte oma emale kes peale suitsetamist mu autosse istus ei teinud ma märkust, et ta haiseb suitsu järgi ikka väga väga. See on nende elu ja nende valikud, ja hoolimata kõige parematest kavatsustest ei ole mõtet nende suitsetamise kallal nokkida...aga jah oma verbaalset kõhulahtisust teemal oi kui tore on mahajätmine pean ma ilmselgelt piirama tuttavatega vesteledes :)) muidu muutun neile oma targutamisega veel vastikuks...
Tegelikult siin sa oled valedel jälgedel. Tegelikult nad tahaksid maha jätta. Tegelikult tahaksid pea kõik suitsetajad suitsetamist maha jätta. Ainus, mis neid takistab on hirm - hirm selle ees, et mahajätmine on raske, hirm, et nad jäävad ilma enda toest rasketel hetkedel, hirm, et peavad loobuma enda naudingust. Kui sa mõtled suitsetamise peale, siis kui sa saad suitsu teha, on see täiesti loomulik- sa suitsetad automaatselt. Suitsetamine on väärtuslik ainult siis, kui sa ei saa suitsu teha. Seepärast ei julge paljud seda sammu astuda, sest kardavad, et jäävad millestki olulisest elus ilma.
ReplyDeleteKui küsida suitsetajalt (olgu ta nii veendudnud suitsetaja kui tahes), et kui sa saaksid ärgata homme hommikul sellise suitsuvajadusega, justkui sa poleks kunagi suitsetaja olnud, ehk siis täiesti vabana, kas sa sooviskid seda? Iga suitsetaja sooviks. Teiste sõnadega, kui ta saaks olla mittesuitsetaja, siis ta tahaks seda. Suht ainukesed, kes seda ei soovi, on need, kes alles alustavad suitsetamise karjääri - nad on veendunud, et nad jätavad nagunii maha ja suitsetavad ainult seltskonna mõttes.. kõik suitsetajad alustavad nii - mitte keegi ei ole teinud otsust, et nüüd on ta suitsetaja. See tuleb salamahti.
Samuti ei julgusta keegi ka oma lapsi suitsetama. Kui sa oled nii õnnelik suitsetaja ja arvad, et suitsetamine on valik, siis miks sa ei julgusta ka enda lapsi suitsetama. Miks sa ei räägi neile kui väga sa seda tegevust naudid. Vastupidi, suitsetajad hoiatavad enda lapsi, et nad seda ei alustaks, olgu see suitsetaja jällegi nii veendunud suitsetaja kui tahes.
Suitsetajad võivad arvata, et see, kui sa räägid kui lihtsalt see sul läks, et sa teed seda nende kiusamiseks. Tegelikult sa hoopis aitad neid. Kui nad näevad et sina tulid sellega nii lihtsa vaevaga toime, arvavad ka nemad, et äkki tulevad nemad ka. Ära räägi neile aina, et nad peaksid maha jätma, vaid räägi neile, kui rahul sa enda valikuga oled ja kui hea kogemus see oli. Maini, et kui nad kunagi peaksid soovima isegi sellest vabaneda, et sa oled neile toeks. Ja nad plaanivad kõik varem või hiljem maha jätta. Mitte keegi ei ole plaaninud suitsetada elu lõpuni. Kui veel täpsem olla, siis mitte keegi pole isegi otsustanud hakata suitsetajaks - see oli lõks.
Henry
www.allencarr.ee
Muide julgustan kõiki suitsetajaid kui mittesuitsetajaid tulema ka meie Facebooki lehele. http://www.facebook.com/home.php?#!/pages/Allen-Carr-Eesti/114861051882871