Täna täitub teine kuu, täiesti uskumatu kui kiiresti see aeg on läinud, pole ma eriti tajunudki et miskit oleks minu elus teistmoodi. Välja arvatud see, et nädalavahetusel käisin Otepääl - väga ilusas vaikses ja looduskaunis kohas... esimene kaif oli see, et sõites mitteisikliku autoga ei tundnud ma vajadust suitsupeatuste järele (oma autos oleksin ilmselt teekonna jooksul ära kimunud oma veerand pakki suitse) ja teiseks olles looduse keskel saunas ei tekkinud mul enam probleeme, et kuhu konid panna või kuhu tuhk raputada nagu tavaliselt... ja see on uskumatult vabastav tunne - et sa ei sõida ja ei arvesta oma päeva suitsust suitsuni - vaid sa sõidad Tallinnast Otepääle ühe jutiga, kuulad raadiot ja mõtled oma mõtteid ning seoses sellega et sa ei sõida oma järgmise suitsu poole märkad ka kiiruskaameraid poole kergemini :)
Kusjuures 2 õudusunenägu viimastest öödest - olen oma unedes järsku märganud, et ma suitsetan... ja mul ei ole aimugi kuidas see suits mu kätte sai või miks ma ta põlema panin. Aga ma tean et ma ei ole seal kordagi nautinud seda suitsu - vaid pigem olen olnud südamest õnnetu, et miks ometi ma nii edukalt alanud mahajätmise katsele veel peale olen tõmmanud, ja et kus krt see koni mulle näppu sattus. Sellest ma järeldan, et õnneks ei ole need unenäod põhjustatud mitte igatsusest suitsu järele :)) ja see on minu jaoks väga oluline...
Igastahes varsti saan loodetavasti tähistada esimest suitsuvaba kvartalit üle 3 kuu
No comments:
Post a Comment