.... sest sõltumata paljude suitsetajate hoiatustest, kes on üritanud maha jätta aga selles ebaõnnestunud... ei tunne ma tõesti mitte mingit kiusatust. Eriti originaalne postituse algus kas pole - taaskord, et ei isuta - kõva abi on sellest blogist küll neile mahajätjatele kes seda himu tunnevad. Tegelikult olen ma jõudnud siin juureldes ühe järelduseni - inimene ei saa maha jätta suitsetamist kui ta seda tegelikult sisemuses ei taha. Ma isiklikult arvan, et ainult siis on see suitsetamise maha jätmine kergeja piinadevaba nagu minul seekord, kui su suhtumine muutub ja sinust käib läbi väike krõks...
Ehk siis ma kirjutan natuke, et mis seekord erinev on. Esiteks see suitsukoguse vähendamise teema - ütleme ausalt, et mõni päev kui oma paki olin 2 päeva peale ära jaotanud, kippusin ma ikka ahelsuitsu tegema s.t näiteks 2 tk järjest - ja kuna mul oli suitsetamise maha jätmine selgeks sihiks, olin ise sellepärast hirmus pettunud ja pahane. Lisaks oli mul 1.01.2011 ootamisel sees ka selline ootusärevus, ehk siis ma juba ootasin, et tuleks see 1.01.2011 rutem kätte, kuidagi selline positiivne kärsitus valdas mind, saaks juba mahajätmisega alustada. Ja suures ootusärevuses tegin ma endale peale iga suitsu vaimse märkuse, et miks sa siis ikka suitsu teed kui sa seda 2011 aasta algust niiväga ootad, jäta juba kohe maha, ega see kuupäev nüüd nii oluline ka ei ole. Ja samas väike kuradike koguaeg istus õlal, et eiei kimu kimu kuniks veel 2010 kestab, et siis sa ju enam ei saa suitsu teha... kummaline ja võib olla arusaamatu aga nii need lood olid.
Eile oli päris vastik ja tuuline ilm, sõitsin trenni - muide, super tunne oli - kerge ja mõnus ja ma täiega kaifisin seda, et sain vabalt hingata vabalt. Kõik need jutud, mis ma varem rääkisin, et ei ole vahet kas oled suitsetaja või mitte kui trenni teed on pullik*** nagu Hr M. Raud armastab ennast väljendada. Täiega on vahe sees ja kuidas veel!!! Kõik algas tegelikult umbes kolmandal mahajätmise päeval - ja algas päris hirmutavalt, nimelt hakkas mulle tunduma et ma ei saa korralikult hingata. Noh, et sa hingamisel tunned, et sa ei hinga maksimaalselt - et ruumi nagu oleks hingata aga ei saa. Nagu vitsad oleks tünni ümber löödud. Selline rõhuv tunne kestis umbes 4 päeva - ja eriti oli seda tunda hommikuti. Ja siis see tunne kadus - peale seda oli mul trennis kergem joosta - ei köhinud ma enam nagu varem, jaksu oli rohkem ja võhma ka.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, et treenimine on positiivne, sellest ma juba kirjutasin, et trennide kogust suurendades ja suitsetamist maha jättes olen ma ikka rahaliselt plussis võrreldes varajasema ajaga.
Ehk siis eile trenni sõites ja ka hommikul trolli oodates - trolli oodates oli väljas suht külm tuul, läksin koos teiste inimestega mõnuga paviljoni tuulevarju ja ootasin seal trolli. Oodata tuli päris pikalt. Paviljonist väljaspool oli üks naine. Kuigi paviljonis ruumi oli, ei tulnud ta teiste juurde - algul jamas ta tükk aega suitsu süütamisega ja siis selle tõmbamisega, kusjuures vahepeal puhus tuul tal suitsu hõõguva otsa ära ja tal tuli uuesti suits süüdata. Terve ooteaja jooksul tegi ta ära 2 suitsu. Nagu minagi varem - tema käed oli tulipunased, aga külma tuule käest varju ta ka ei tulnud...sisenesin temaga koos trolli - ja uhh kuidas ta haises. See vist minu uus superpower seoses mittesuitsetaja staatusega, tunnen lõhnasid, ja osad neist on hakanud mind häirima.
Ja jõudes siis trenni sõitmiseni kolmandat korda - trenni uksest väljus kleenuke märja peaga naine, kes hakkas trennikott kaelas kodu poole marssima - ja kohe koni ette, ja nii ta siis vastu tuult marssides vapralt suitsu kimus... Krt tegelt suitsetaja on ikka rämedalt sõltuvuses, kui ta on nõus käed tundetuks külmetama (kinnastega ei suutnud ka mina suitse teha, sõltumata nende olemasolust) selle nimel, et see pläru ikkagi ära kimuda.
Selle pika ja paljudele tüütu postituse mõte, päev 11 õnnelikult läbitud, ja mulle tundub, et päev 12 ka :)
Palju õnne!
ReplyDeleteNagu sa näed, ei ole sõltuvuse füüsiline pool mingiks probleemiks ja seni kuni su mõttestatus on paigas, seni on mahajätmine naeruväärselt lihtne. Kõik plaastrid, nõelad, laserid ja muu keskenduvad puhtalt füüsilisele poolele, kuid see ei ole ju probleem, sest isegi suitsetajana magad sa igal ööl 8 tundi ja ei taipagi, et oled sõltuvuses. Kuid katsu sa suitsetajana olla päeval 8 tundi suitsuta. Hoopis keerulisem. Seega probleem on psühholoogiline ja nagu sinugi näitel võib järeldada - seni kuni sa tunned mahajätmisest rõõmu ja ei ole kurb, et oled millestki ilma jäänud, seni on ka mittesuitsetamine lust. Isegi need murdehetked, mis tahtejõuga suitsetaja paanikasse ajaksid, ntx sinu õhupuudus trennis, teevad sulle rõõmu. Sa mõistad, et see mida sa tundsid ei ole sellepärast, et sa suitsetamise mahajätsid, vaid sellepärast, et sa kunagi alustasid.
Muide mul on väga hea meel, et sa said abi ka meie kodulehel olevast testist. Meile on kirjutanud mitmed inimesed, kes õtlesid, et meie test oli see tõuge, mis andis neile julgust otsustada. Edu sulle. Kui sul peaks kahtlus sisse tulema või raskeks minema, võid meie toele kindel olla. Aitan meeleldi nii kuis saan. Kontaktid leiad sealt samalt lehelt, kust testigi.
Tere,
ReplyDeleteJa tänud soojade sõnade eest :) kas sina olid ka see kes sellest positiivsusest Delfi foorumis kirjutas? Kui jah, siis tänud - see pani mõtlema, ja kui motivatsiooni hakkab nappima või asi käest ära minema, siis päris kindlasti võtan ühendust. :))
mina olin jah see, kes rääkis, et eesmärk ei saa olla, millegi mitte tegemine kogu ülejäänud elu, sest sellisel juhul sead sa end pinge alla ja ootad, et midagi sinuga juhtuks. Justkui mingit krõpsu, mil sa ärkad hommikul ilma igasuguse soovita edasi suitsetada. Sellist asja enamjaolt ei juhtu ja inimene on läbikukkunud tegelikult juba enne alustamist.
ReplyDeleteMina jah esindan Eestis Allen Carr'i meetodit, mis aitab lihtsalt näha suitsetamist natukene teise nurga alt. Kogu lähenemine on loogiline ja suitsetajale omane. Seega kui midagi, siis anna teada. Hoian sulle pöialt!